Kommunikatsioon, kus sa oled ja mida sa räägid?

Otsisime kommunikatsiooni, endal suured ideed peas: "oo, võiks leida Hare Krishna lauljad ja teha pilti; äkki protestib keegi Riigikogu ees; leiaks mõne väga ekstravagantse välimusega inimese...". Nii kerge see kõik paraku polnud, kiikasime päriselt ka igaks juhuks Riigikogu juurde, aga ei, kui ei protesti, siis ei protesti. Midagi siiski Tallinn meile vastu kommunikeeris.

Esmalt viis tee meid vana, koduse Linnahalli juurde, mille tänane pilt ei rõõmusta mind kohe kuidagi. Olen ka ise esinenud ühes Linnahallis etenduvas muusikalis ning sellest ajast saadik on see väga armsaks saanud. Seda kurvem oli Tema praegune seis- räämas, mõtlik, vanad sildid viitasid veel sissepääsule ning soovisid häid kontserdielamusi. Samas on mõned leidnud Linnahalli näol hea lõuendi, kuhu oma emotisoone ning sõnumit sisestada. Säärane õhkkond annab kindlasti nii kunstnikele kui ka sõnumi saajatele õiget feelingut.

Kollase-punase-triibuline "asi" (merest mitteteadva inimesena ei oskagi seda kuidagi nimetada) vaatab üksikult merele, oodates laevu, püüdes neile midagi öelda. See on nagu mingi keel, mida mina ei suuda mõista. Kahjuks ei suuda seda õnnetut märgikest enam lugeda ka laevad, nad räägivad nüüd uut keelt, milleks on GPS-id ja muud elektroonilised vidinad (seletab mulle minu tiimikaaslane, kes teab laeva temaatikast rohkem kui mina). Natuke värvi sellele süngele pildile annab ta aga küll.

"Olete jõudnud kultuurikilomeetril 0,68 km kaugusele." "Olete nüüd 68% kultuurne?"
Paarisaja meetri järel on uus silt, 0,89 km. Nagu räägiks vähe sportlikule inimesele, et tubli-tubli, jõuad veel natuke, juba pool maad läbi! Samas nägime kilomeetril pigem spordihuvilisi, kellest üks on ka pildile jäänud. Hea viis ühendada siis sporti ja kultuuri?

Liikudes paar sammu edasi kultuuri poole, jõudsime lõpuks Lennusadama juurde. Silma hakkas üks kõnekas prügikast, mille mõtte ja tähenduse üle arutasime pikalt. Kollased kleepsukesed ongi Lennusadama külastajatele piletite asemel ning pärast  muuseumi külastamist, saavad kõik panna enda "märgi" maha. "Mina olin siin". Samas sümboliseerib prügikast ka uudsust ja kaasaegsust, milles Lennusadam on kindlasti ennast heast küljest näidanud. Nagu väidaks prügikast: "Nii mujal ju ei tehta, oleme unikaalsed ja teistmoodi".

"Mul on selline auto, näete jah, see tähendab,et mul on raha, võimu ja ilmselt ka ilus naine". Paljude jaoks on auto midagi enamat kui lihtsalt sõiduvahend. Suurt maja on raske kaasas kanda, et võõrastele oma võimalusi ja sellega seonduvat võimu näidata, auto on selleks aga ideaalne "aksessuaar", millel on kindlasti oma lugu rääkida tema omaniku kohta. Kuna mõned liiklejad arvavad endiselt, et see, kellel on suurem auto, sellel on eesõigus ja peatee, siis võib säärast Hummerit tõesti eeliseks pidada.

Hiljuti ilmusid tänavatele autojuhtidele üllatuseks uued sõnumid. "Siin sõidab buss, sina siia tulla ei tohi". Imelikul kombel ilmusid need märgised üleöö ning küllalti etteteatamata, seega mäletan enda kogemusest, et järgnevatel päevadel tekitas uus sõnum küllaltki palju segadust. Samuti kasutasid võimalust ka "naljavennad" ning imiteerisid sarnaseid sõnumeid ka sinna, kuhu need tegelikult mõeldud ei olnud.

Veel viimast päeva edastan ka mina teadet: "Andke andeks, võin eksida". Tegelikult on vahtralehe sõnum küllaltki kasulik just seetõttu, et kogenumad juhid (ja võib-olla ka parema auto omanikud) sõidavad sinust kohe mööda, ükskõik, kas reaalselt sinu liiklus-käitumine seda ajendab või mitte. Nüüd aga sain uued load kätte ja enam vahtralehte kandma ei pea, loodan, et ei muutu eelnevalt kirjeldatud autojuhtide sarnaseks.

See maja on mulle Kadriorus liikudes juba ammu silma jäänud ning ilmselt tuleb see tuttav ette ka paljudele teistele tallinlastele. Selle maja sõnum väljendab silmapaistvust ning erilisust. Võrdleksin seda roosat ehitist superstaariga, kes tahab olla eriline ja kuulus, kuid samas keeldub igasugusest suhtlusest pressiga (pisikeselt võib valgel aial näha silti, mis keelab pildistamise). Loodame, et see väike pilt kommunikatsiooni hüvanguks pole patt.

"Ema ja isa 11.käsk: Ära viska siia oma häält!"
Esmalt tekitas see sõnum veidi segadust. Raske oli mõista, mis häält ei tohi ma prügikasti visata. Hiljem kodus guugeldades leidsime, et kirjastus "Ema ja isa" , kes kirjastas Juku-Kalle Raidi raamatut, alustab nüüd kampaaniat, mis kutsub inimesi üles valima, mõtlema säästlikult ja olema valimistel aktiivne. Siinkohal võiks väita, et sõnum võib olla formuleeritud veidi üldiselt ning tegelik sisu jääb esmapilgul veidi selgusetuks. Juku-Kalle Raidi seotust reklaamiga pole samuti kusagilt võimalik välja lugeda, kuid võib-olla ongi see eesmärk. Sõnum on iseenesest üllas ning tõesti inimesed võiksid rohkem säästa ning samas aktiivse kodaniku kohustusi täita.

Last but not least. Täna 95 aastat tagasi algas Vabadussõda. Kaitsevägi ja teised austajad asetasid oma pärjad Vabadussamba najale. Ühest küljest on see sõnum sõjas hukkunutele- austusavaldus, tunnustus, tänu. Samuti on see ka sõnum eesti rahvale, et me ei unustaks, mida meie esivanemad meie heaks on teinud. See on iga-aastane meeldetuletus Eesti ajaloost.


Lõpuks jõudsime järeldusele, et huvitavat kommunikatsiooni ei olegi nii kerge leida. Reklaamide ja sildikestega oleme linnapildis niivõrd harjunud, et neid pildistades ei suudaks isegi välja tuua nende erilisust. Vaatame ka igapäeva elus nendest tihti mööda, sest kuidagi peab ju infomürast ennast teadlikult eraldama ja eemal hoidma. Kui aga on midagi huvitavat, mis on pildistamist ning lugu rääkimist väärt, siis juhtub või satub see teele tihti ootamatult, ette planeerimata. 

On vaja ikka puust ja punaseks ette teha

Sellel aastal oli minu kindel soov PÖFF-il ikka korra ära käia, ennast harida ja veidike kultuurne olla. Valisin siis filmi, mis tundus olevat hea allikas analüüsiks- selline deep ja mõtlemapanev, "Suletud Kardin". Huvitav tundus film ka seetõttu, et filmirežissöör on 2010.aastast koduarestis ning oli eelnevalt kolm aastat vangis Iraani vastase propaganda tõttu.

Nii, istume sõbrannaga siis saali, ainult keskealised inimesed, ei ühtegi meievanust, ei ühtegi popkornipakki ja saalis haruldane haudvaikus. Film algab. Esimesed 5 minutit näitab kaamera seda, kuidas mees pargib auto ja hakkab maja poole liikuma. Mõtlen: "Mis nüüd edasi saab, võiks juba kiiremini edasi liikuda, väga ei viitsi enam seda stseeni vaadata, igav on". Edasi hakkas mees toas oma asju lahti pakkima. Korra ilmus ekraanile ta koer- tõstis kohe mu tähelepanu. Jälle edasi väga aeglaselt arenev lugu...

Filmi keskpaigaks oli minu kõrval istunud keskealine naine magama jäänud ja norskas mõnuga. Mõtlesin ise, et vähemalt pole ma ainus, kes filmile pihta ei saa. Ja nii filmi lõpuni. Mida aeg edasi, seda segasemaks kogu lugu läks.

Kuna terve film arenes ja liikus niivõrd aeglaselt, oli mul aega genereerida mõtteid, miks ei suuda mina, mu sõbranna ega ilmselgelt ka osad kaasvaatajad sellist tüüpi filmi seedida ega tajuda. KUIDAS ei saa ma filmi poindile pihta? Briti kirjanduse tundides suutsin isegi eelajaloolistest mitmesajasalmilistest luuletustest mingisuguse mõtte leida, kuid sellest filmist aru ei saa.

Jõudsin järeldusele, et olen nii harjunud Hollywoodi filmidega, kus kõik peab juhtuma kohe, boom-boom, see oli nii ja see lõpeb nii, happy end. Kõik on tänapäeva tarbijaühiskonnas vaja puust ja punaseks ette teha, sest selles suures infokülluses ei ole inimestel lihtsalt aega millegisse rohkem süveneda. Sama kehtib ka veebiväljaannete kohta, kus tavaline lugeja jõuab enamasti lugeda diagonaalis läbi vaid pealkirjad ning heal juhul klikkida mõnel artiklil. Ka kaubanduskeskustes on sarnane olukord. Nagu ka meie piiluri-ettevõtmisel toidupoes selgus, et inimesed ostavad pigem tooteid, mis on neile ette serveeritud- teepeale jäävad või suure hinnasildiga kaubad, mille valimiseks ei pea klient isegi spetsiaalselt kusagile liikuma või toodet kätte võtma, et selle tagaküljelt siis hinda leida. Sügavaks mõtiskluseks ja analüüsiks polegi enam aega...või oleme lihtsalt kaotanud oskuse keskenduda, süveneda ja oma peaga mõelda.

Ei tea küll, mida arvas filmist minu kõrval tukastav naine?

Konsumerism sööb hipsterid ja Eesti tomatid

Eesti nišiks on mahetooted, taaskasutus, säästlikkus, innovaatilisus ja väikesele turule orienteeritud kaubad. Üha rohkem võidavad populaarsust kaltsukad ja tänavapildis on tavaliseks saanud vanade jalgratastega liikuvad hipsterid. Kõige sellega tahaks nagu väljendada, et „me ei ole tavalised, meie oleme siin massist erinevad ja teistsugused“.

Jean Baudrillardi mõttekäigud kinnitavad seda, et Euroopa on ikka veel staadiumis, kus inimesed tahavad teistest erineda ja teiste seast välja paista. “More simply, the majority of people are still far from achieving the economic status where only one repertoire of models would be available as all commodities would comply with the same maximum standard“.  Samas liigub Euroopa Baudrillardi sõnul USA tarbimisühiskonna poole- “90 per cent of the population experience no other desire than to possess what others possess“. Seda on isegi natuke hirmutav lugeda, mõtleme ikka ju, et tahaks kuidagi sellest hallist massist erineda ja mitte teistega sulanduda, samas jooksevad inimesed hullunult poe (kust oli ostetud ka loengus diskussiooni tekitanud karu pildiga särk) avamisele ja ostavad meeletutes kogustes riideid, olles unustanud, et jah, võib-olla varem Soomest või Rootsist ostetuna eristuti siis massist, kuid praegu võib iga nurgapeal näha konkreetsest poest ostetud riideid.

Uue Maailma 

Tagasi eristumise juurde. Paar aastat tagasi algas see suur hipsterite buum, kus sai „khuuliks“ vanade kampsunite, ruuduliste pluusidega ja muidugi suurte, tugevate raamidega prillidega käimine. Ma tean, mulle tundus see ka khuul. Käia mööda kaltsukaid ja teada, et kindlalt sellist pluusi teistel ei ole, pealegi odav ju ka. Sama teema oli jalgratastega- ühtäkki võis näha kuidagi autode vahel ellu jääda püüdvaid noori vanadel jalgratastel (sest linnasisesed jalgrattateed olid paar aastat tagasi veel haruldane nähtus). Elama hakkas Tallinna linnaosa Uus Maailm, kus korraldatakse jätkuvalt iga-aastast Uue Maailma festivali ja eelistatakse jalgrattaid autodele. 

Aga mis on toimunud nüüd? Hipsteritest on saanud mainstream – suuri villaseid kampsuneid, plastmassklaasidega prille ja vintage jalanõusid võib näha igas kaubanduskeskuses. Turg on tabanud ära selle, mis müüb ja hakanud pakkuma seda tarbijatele. Samas on tarbijad niivõrd mõjutatavad, et lähevadki massimoe õnge, arvates ise, et ongi tõsimeelsed hipsterid.  Härra Savisaar avab samal aja Põhja-Tallinnas uusi kergliiklusteid, selleks et spordipoest ostetud jalgrattaga (jah, just see, mis näeb peaaegu täpselt välja nagu vintage jalgratas) mugavam ning vähem ohutum oleks liigelda. 

Ja miks me siis läheme selle õnge ja kaltsukate asemel šoppame massimoe kauplustes? Palju väärtuslikum oleks ju see, kui mul olekski tõeliselt vana ning oma story-ga jalgratas. Miks ei austa ma siis Eesti kaupa ning mahetooteid, kui ostan poest ikkagi Eesti tomati asemel Hispaania tomatit? Just sellepärast, et NII ON ODAVAM. Jah, kaltsukatest on praegusel ajal kallim osta riideid kui eelpool mainitud uuest riidepoest;  kaubanduskeskusest ostetud jalgratas, mis näeb välja nagu vintage käib ju kah, sest see on kättesaadavam ja ilmselt peab ka kauem vastu; pigem säästan mõne sendi ja valin Hispaania tomati, nii suurt erinevust ju ka ei ole. Kahjuks püüab tarbimisühiskond lihtsalt hävitada seda, mida tahame siin Eestis kangesti säilitada. Samas ei saa ju eesti rahvale ette heita säästlikkust.

“We are bombarded 24 hours a day with the doctrine, with the religious texts, of this religion- the advertisements, buy this, buy that, have this, have that, philosophy of consumerism” Abdur Raheem Green.

Otsides teemat, mis ei puudutaks Sirpi

Päev päevalt selle nädala jooksul avan Delfi ja Postimehe ja püüan leida midagi mõistlikku, millest kirjutada, mis EI oleks Sirp. Vaatasin siis ka "Kolmeraudset", aga ei, ikka Sirp. Lõpuks siis leidsin midagi, seekord siis seoses munitsipaalmeediaga seotud probleemidega, millest kirjutas arvamusartikli meie õppejõud Mart Raudsaar.

"Üha enam tuleb signaale sellest, et Eesti poliitilises kultuuris juurduv põhimõte «võitja võtab kõik» tähendab valimiste võitjale ka munitsipaallehe ülevõtmist, mille lehekülgedele ilmub võime avalikult või varjatult kiitev materjal/.../Tuleb välja, et munitsipaallehte ei saa teha nii, nagu tehakse päris ajakirjandust, sest siis lastakse sind lahti/.../Vabandan võrdluse pärast, kuid see sarnaneks olukorraga, kus tasuta ühistranspordiga saavad sõita vaid koalitsiooni toetajad, opositsiooni toetajatele jääb vaid maksmise rõõm kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu, kuna sõidukid ei kulge Pühast Vaimust." 

Tõdedes, et enda kodukoha Kiili valla lehte olen küll sirvinud, kuid mitte kunagi tõsisemalt süvenenud, jäi mul üle selle artikli peale vaid noogutada ning konkreetsete mõtetega igati nõustuda. On lihtsalt mõeldamatu minu jaoks see, kui kõik, mille poole Eesti ajakirjandus viimase kahekümne aasta jooksul püüelnud on- Põhjamaade ajakirjandusmudel, arvamuste pluralism- tasapisi jälle hajuma ja kaduma hakkab. Ma küll ei arva, et stsenaarium nii sünge on, kuid suuremat tähelepanu peaks siiski pöörama sellele, kuhu maksumaksja raha läheb ning kas selle raha eest saame ajupesu või "ajakirjanduslikult toimetatud eriarvamusi". Teisest küljest vaadatuna on selline olukord ka mingil määral mõistetav, sest nii palju kui meie, eestlased, ka ei taha ennast liigitada koos meie põhjanaabritega teadmusühiskonda, annavad siirdeühiskonna üksikud jooned veel tunda- opositsiooni tolereerimine ning vähemustega arvestamine tundub mõnede jaoks siiski veel võõras ning raskesti rakendatav. 

Tasapisi hakkas mind huvitama, et mis seal Kiili Lehes siis ka kirjutatakse. Avasin valla kodulehekülje ja info oli lehe kohta kirjas: "Kiili Leht on valla elanike peamine infoallikas - vastavalt 2005. aastal tehtud küsitlusele loeb seda pea 100% valla elanikest. 2006. aasta algusest on Kiili Leht täisvärviline ja tiraažiga 1700 eksemplari." Hmm, see pani mind küll mõtlema, 100%, kas tõesti. Meie majja jõuab leht küll, aga lugemiseni me tihti ei jõua. Võib-olla ongi meie pere see "pea" seal lauses, erinedes siis teistest, kes KÕIK seda lehte ka loevad. Entusiastlik tutvustus tekitas minus huvi ka lehte ennast pdf- faili kujul lugema. Ehk olin veidi liiga skeptiline ja tähenärija, otsides võimu kiitvat materjali, aga nonäed, esimeses artiklis räägitakse, kuidas volikogu esimeheks valiti Mihkel Rebane ja teisel lehel säras pikk vabandus ja põhjendus sellest, miks Kiili Gümnaasium suutis rahastada töövihiku ostmist vaid esimesele klassile ning milline üllatus, sellest pajatab Kiili Gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane isiklikult. 

Tahaks nüüd huvi pärast lugeda ka teisi vallalehti ja vaadata, milliseid seoseid võimu ja arvamustega võib leida sealt, kuid loodan tõesti, et saan ümber lükata Mart Raudsaare ning ka oma enda arvamuse ning kogeda midagi positiivsemat ja kirjutada sellest uus postitus. 

Mõjutame alateadvust

Kuna muusika on mulle südamelähedane teema, tahaks jätkata loengus õppejõu alustatud mõtet, et muusika on osa kommunikatsioonist, üks viis inimeste käitumise või tuju muutmiseks. Läheneksin aga seekord muusikale psühholoogia vaatevinklist ja räägin nö alateaduslikust mõjutamisest.

Muusika on vahend, mille abil saame lõõgastuda, paremini keskenduda, ennast "käima tõmmata" või  muust maailmast välja lülitada. Tihtipeale meeldib meile loo meloodia või hoopis kaasahaaravad või meid isiklikult puudutavad sõnad . Jussi Parikka blogipostitusest jäi mind kummitama üks konkreetne mõte: "we need to look at the reptilian brain, the unconscious and unrational parts, in order to find what triggers us to brands". Sama saame öelda ka muusika kohta, meie mõistus ja keha reageerib meloodiale alateadlikult ja mõjutab meie käitumist ilma meie endi kontrollita. 

Kas olete mõelnud vahel, et "polnudki nagu täna vaja midagi kaubanduskeskusest osta, aga millegipärast jõudsin ikka koju kotitäie erinevate riiete või pudi-padiga".  Aga kas oled ka sellele mõelnud, et šopingu ajal võidi sind teadlikult mõjutada ja "hüpnotiseerida" MUUSIKAGA. Jah, teadlased on kindlaks teinud, et taustamuusika abil on võimalik kliendi käitumist märkimisväärselt mõjutada. Vali ja kiirema tempoga muusika mõjutab inimest tegevusele vähem aega kulutuma ja näiteks kaupluses kiiremini liikuma. Rahuliku muusika saatel ostavad inimesed 38% rohkem, einestavad restoranis enamasti pikemalt, kulutavad baaris 40% rohkem raha jookidele. 

Samuti võib muusika mõjutada meie maitsemeeli. On uuritud, et toit maitseb kõige paremini, kui taustaks mängib vaikne klassikaline muusika ja parima maitseelamuse saamiseks peaks heli tugevus  olema 62-67 detsibelli. Täielik vaikus suureks üllatuseks vähendas söögiisu märgatavalt.  

Muusika kuulamine mõjutab inimese keha ka füüsiliselt, sealhulgas südame rütmi. Näiteks koorilauljate südamed hakkavad samas rütmis tuksuma, kui lauldakse sama laulu (video leiad siit). Psühholoogid on kindlaks veel teinud, et inimese südame rütmi tempoga samad muusikalised palad meeldivad inimestele alateadlikult rohkem ja nende mõju on emotsionaalselt suurem. Uut megahitti kirjutades võiks seda ju arvestada.

Niisiis, kommunikatsioon ei pruugi üldsegi toimuda meie teadvuses. Muusika suhtleb otse inimese keha ja ajuga ning ei küsi sinu asjatundlikku ja analüüsivat  arvamust või luba. Kommunikatsiooni-inimesed peavad ennast sageli ju kõikvõimsateks, kui asi puudutab propagandat või juhitud kommunikatsiooni, kuid tegelikult käib meie mõjutamine väljaspool analüüsitavaid sõnu või seda, mida me näeme. Seega tuleks endale teadvustada ka seda, mida me tegelikult kontrollida ju ei saa ning Jussi Parika blogi konkreetsest mõttest lähtudes oleme muusika vaatenurgast kõik väiksed, vähe teadvad ja analüüsivõimetud roomajad.

Mirror, mirror on the wall, who is the fairest of them all...

Me ju kõik teame Lumivalgukese muinasjuttu, kus kuri kuninganna küsis peeglilt, kes on kõige kaunim ilma peal ning peegel vastas ikka ja jälle, et kuninganna.

Kindlasti paljud meist on külastanud lõbustuspargis kõverpeeglite tuba ja naernud selle üle, millised me siis välja näeme. 

Teame, et mõned inimesed ei näe peeglisse vaadates seda, kes nad tegelikult on.

Samas ei taju loomad ega beebid üldse, et peegeldus, mida nad näevad ongi nemad ise ja tihti püüavad uue ja huvitava tegelasega teisel pool klaasi kontakti luua.

Kui räägitakse meediast kui peegeldajast või konstrueerijast, on mulle mulje jäänud, et inimesed arutavad kahe vastandliku variandi üle. Meedia kui peegeldaja on siis küllaltki neutraalne, kallutamata info ning meedia kui konstrueerija seevastu läbinud mingisuguse moonutuse ja omab sageli veidi halvustavat tähendust. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kas meedia on siis pigem üks või teine ja veel vähem oskan ma arvata, missugune ta ideaalis peaks olema. Olen arutlustes alati kaldunud meedia kui peegeldaja poole. Konstrueerija on sotsiaalvaldkonna tegelaste kirjeldamiseks kuidagi liiga robustne sõna. 

Küll aga mõtlesin ma peegli kui mööblieseme peale pikemalt ja süüvisin vist sellesse teemasse liigagi tõsiselt. Istusin üksi oma toas peegli ees ja mõtlesin (jah, see tundus veidi endalegi tobe). Kas peegel peegeldab minu emotsioone? Väliselt küll. Samas aga võin ma lihtsalt naeratada ja tegelik emotsioon jääb ju varju. Kas peegel peegeldab kogu minu keha? Ei, peegeldusest näeme vaid ühte külge kas inimesest, kassist peegli ees või siis meedias toimuvast. Selleks, et meedia kõik võimaliku ära suudaks peegeldada, peaks ta olema siis teemant? Aga sellist varianti pole (millegipärast) välja ju pakutud?! 

Enda jaoks leidsingi ma mingil määral vastuse või seletuse sellele küsimusele. Ajakirjandus saab peegeldada seda, mida talle antakse. Aga nagu emotsiooni varjamisega peegli ees, saab suhtekorraldus luua kellestki või millesti mingisuguse kuvandi, mis ei vasta tegelikult täielikult tõele. Seega tuleks võimalikult täpse peegelduse saamiseks (ajakirjaniku poolt) teada ning tunda taustinfot ning mitte lasta ennast väliselt petta. Samuti peab ajakirjanik vaatama pilti laiemalt (mis siis juhtuks, kui näha objekti teise külje alt, iga külje alt? mis ruumis on peegel ja kuidas see objekti mõjutab? kas üldse mõjutab?). Kokkuvõtteks ei ole peegeldus ka see "puhas" ja "õige" arusaam meediast. Peegeldus võib olla ühekülgne või moonutatud. Jõudsin siis oma mõttekäiguga nii kaugele: selleks, et lugeja või tarbija saaks lõppkokkuvõttes võimalikult moonutamata pildi kellestki või millestki, peaks nii suhtekorraldajad kui ka ajakirjanikud rohkem koostööd tegema ehk "naeratan peeglisse ainult siis, kui ma tõesti olengi rõõmus".

PS- sellest tuli nüüd küll kokku üks surramurra minu mõtetest, aga vähemalt enda jaoks leidsin peeglisse vaatamisest midagi uut

Lugu, kuidas ajakirjanikke veeti ninapidi

Tavakodanikule võib ju tunduda, et meie, ajakirjanikud, suhtekorraldajad ja reklaamispetsialistid (no meie veel ju tudengid, aga siinkohal võib meid kõiki ühte patta panna), kes oleme lugenud ja tagurpidi lugenud ja veel lugenud erinevate teoreetikute ja tähtsate ninade (näiteks Luhmann'i) mõtteavaldusi ja teooriaid kommunikatsioonist ja kultuurist ja selle seotusest, oleme piisavalt professionaalsed ja kompetentsed kahtlema ja ära tundma erinevaid manipulatsiooni viise ja propagandat.  Strateegiliselt juhitud kommunikatsiooni ja osavalt teostatud reklaamiga tuleb mulle koheselt meelde lugu raamatust "Meediamängud" (Ivo Rull), mida tahaksin nüüd siis jagada.

Lugu siis selline: eelmise milleeniumi lõpus, kui Pädaste mõis ja gurmeerestoran alles oma uksi olid avamas ja mõisakompleksi erastanud Imre Sooäär veel avalikkusele vähe tuntud, ilmus pommuudis: restorani avamise puhul korraldatakse heategevuslik õhtusöök luksusliku mõisaõhkkonna, valitud veinide, elava muusika ja tulevärgiga ning üllatus üllatus, kohale ilmub ka kuulus tenor, kuid muusikamaailma üks tuntumaid äraütlejaid Luciano Pavarotti isiklikult. Nädala vältel ilmus erinevates väljaannetes artikleid, küll skeptilisi, küll kindlat fakti nentivaid. Pädaste mõis sai nädalaga hulgaliselt meediakajastust. Küsimus oli õhus, kas Pavarotti tõesti tulebki?! Õhtusöögi toimumise päevaks oli Muhumaale sõitnud paljud ajakirjanikud ja fotograafid, kõik põnevil ja ootust täis. Järgmisel päeval ilmunud Eesti Päevalehe artikkel võttis aga kõik kokku: " Ligi kahe tuhande krooni eest sai eile Pädaste mõisas süüa ja vaadata, kuidas Luciano Pavarottiks maskeerunud näitleja rannaribal ringi tatsas". Jah, mitte mingisugust Pavarottit ei olnud, inimesed olid pettunud. Nüüd siis jõuan poindini: MIKS ei võtnud ükski ajakirjanik vaevaks võtta ühendust Pavarotti mänedžeriga ja seda lihtsalt ei küsinud. Muidugi alles pärast sündmust tuli see idee Eesti Päevalehe ajakirjanikele pähe ning laulja tiim väitis, et pole sellisest kutsest kuulnudki. Jah, Imre Sooäär oli osavalt mänginud meediaga mänge ja suutnud teha gurmeerestoranile tasuta reklaami ning kasutanud selleks osavat võtet. Kõik reklaamisid toimuvat sündmust ju vabatahtlikult ning ajakirjandus jooksiski lõksu. Sooäär ise suutis toimuvast suhteliselt viisakalt ja valutult välja tulla ning inimeste meediamälu on ju meeletult lühike. Kõik, unustatud. Aga Pädaste mõisa nime teavad nüüd paljud.

Umbes sellise foto said siis ajakirjanikud, kes läksid ootustega Pavarottit Pädaste mõisa pildistama, ainult, et liba-Luciano oli ka pildil.

Tahangi öelda, et pelgalt teooriateadmistest ning nö õpikus kinni olemisest jääb siinkohal väheseks.  Ajakirjanduses ja suhtekorralduses tuleb liigagi palju ette juhtumeid, kus lisaks ABC-le tuleb toetuda oma kainele mõistusele ning (nagu P. Hõbemägi ikka ütleb,) oma südametunnistusele.

Meediakonverents

Kristiina Ojametsa blogi lugedes meenus mulle äkki, et olen samamoodi unustanud täita ühe osa teisest postitusest. Nii, eelmine nädal mõtlesin, et ülikooli ei tule ju konverentsid mitte iga päev ja seega otsustasin minna seekord meediakonverentsile "Loovus ekraani ees ja ekraani taga". Pean ütlema, et olen üheaegselt nii pettunud, kuid samas ka rahul, et selle pika päeva vastu pidasin. Enim pani mind mõtlema J.Benneti kõne avalikust teenusest ja eelkõige BBC-st. Ka tema kõnest tuleb välja mõte, et ristmeedia tekkimine on mõjutanud oluliselt teleproduktsiooni- rahvusringhäälingu produtsendid tunnevad ennast kodanikena ning kodanikud on sattunud produtsendi rolli. Kõigil on võimalus luua uudis, midagi filmida või postitada. Siis tekib aga küsimus, et miks ma siin üldse seda ajakirjandust õpin, kui igaüks võib võtta mikrofoni kätte ja teha uudise, paneb mõtlema... Samas aga arvan ma, et kui kõik oleks ajakirjanikud või teletootjad, siis pole seda keegi. Ja kuigi kogu konverentsi vältel väitsid tähtsad ninad meie ees, et loovus on kõige tähtsam (võib-olla küll poolkohustuslikult, sest see oli ju konverentsi teema), siis arvan, et loovus ei tohis siiski asendada professionaalsust. 

"Liigu kiiresti ja lõhu asju"

"Liigu kiiresti ja lõhu asju"- M. Zuckerberg - võib-olla mitte just kõige hiilgavama tõlke ning minu elava kujutlusvõime tõttu tuleb mulle selle tähtsa lausega, mis väidetavalt oli aluseks ja motoks Facebook'i loomisele, silme ette hoopis keegi hull, kes jookseb toas segaselt ringi ja lõhub kõik ära, mis ette satub. Tegelikult pidas Näoraamatu looja silmas siiski innovatsiooni, usku endasse ja julgust uusi asju katsetada- seda, mida paljud õpetajad ja õppejõud naiivsetele lastele ikka korrutavad, et süstida neisse ebareaalseid ja tõenäoliselt võimatuid ideid või soove. Aga näed, mõnedel see siiski õnnestub. 

Nagu juba ilmselt selgus, loovutasin täna osa oma ajast selleks, et vaadata tänapäeva suurima suhtlusportaali saamislugu, arvamusi ja probleeme erinevatel sellega seotud teemadel. Kas teadsid, et Sina, jah, just sina seal ekraani taga, oled Facebooki toode, mida priske hinnaga erinevatele ennast reklaamivatele firmadele maha proovitakse müüa?! Jah, mina olin ennast ikka kasutajaks pidanud, kuid järele mõeldes ei oskagi enam ennast kuhugi kategooriasse liigitada. Paneb mõtlema...

Näoraamatu algne mõte ja looja üllas idee oli ja on teha suhtlemine inimeste vahel lihtsamaks ja põnevamaks. Zuckerberg väidab, et inimesed tahavad ju teada, mida nende sõber mingil hetkel teeb, kas ta like'is Coca-Cola-t või mitte või mis talle üldse meeldib. Kas ikka tahan? Ma ei mõista, miks ei võiks ma näiteks sõbrale helistada, et teada saada, mida ta teeb või lihtsalt otse küsida, kas talle mingi asi meeldib või mitte. Samas olen ju ise ka Facebook'i igapäevane kasutaja ja isegi poole filmi ajal avastasin end märkamatult Näoraamatu newsfeed'ilt. Jama ongi selles, et me ei saa ise arugi, kuidas meid tarbijatena osavalt ära osatakse kasutada, jättes mulje nagu meie käes on kontroll. Ega ei ole ikka küll. 

Sellise olukorra muutmiseks võiks ju olla rebel ja mitte enam Facebook'i kasutada. Samas tooks see pigem kahju mulle ning "mina, maailma muutja" idee ei läheks vist siiski läbi. Seega tulebki lihtsalt vooluga kaasa minna ja ennast selles süsteemis vähem kui tootena ja rohkem ikka kasutajana kategoriseerida. Härra Hõbemäe uue meedia tundidest on meelde ju jäänud, et ajakirjanik peab olema kiire, uudne ja mitmekülgne, et kaasa minna sellega, kuhu tänapäeva ajakirjandus liigub.

Eksperiment

Kaua kaua olen mõelnud, et võiks hakata blogi pidama, aga nagu ikka, tulevad muud tegemised vahele ja nii ei olegi ma ennast kokku suutnud võtta, et teha see blogi ükskord ära. Ja näe, nüüd avaneski hea võimalus ja poolkohustuslik hetk sellega alustada. Eelnevalt olen küll mõelnud toidublogi peale, aga mis seal ikka, alustan ühest ja küll siis jõuab. Suhteliselt arvutivõõra inimesena oli juba blogi loomine minu jaoks suur katsetamine ja eksperiment, mitte et ma arvutit kasutada ei oskaks, aga eelistan oma aega veeta pigem teisi tegevusi tehes.

Ahjaa, mina olen Marie-Helene Sarapuu, 19-aastane ja õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Ikka ja jälle kuulen küsimusi, et miks just ajakirjandus. Sellele vastuse leidmiseks peaks vist tagasi minema aastasse 1997 ja küsima mu vanematelt, miks nad viisid mu Telemajja ETV Lasteekraani laulma. Nende aastate jooksul olen ikka ja jälle sattunud ekraani ette ja mida vanemaks ma sain, seda rohkem tekkis tunne, et tahaks ka teada, mis seal ekraani taga tehakse. Pikkade ja keeruliste mõttekäikude tulemusena otsustasin lõpuks ajakirjanduse kasuks.

See aasta lõpetasin Tallinna Inglise Kolledži ja nagu meie õpetajad pidevalt eriti viimase kolme aasta jooksul korrutasid: "kannatage see aeg ära ja uskuge mind, edaspidi läheb kergemaks", on siiani isegi paika pidanud. Mitte et nüüd ülikoolis midagi tegema ei peaks, oo ei, kaugeltki mitte, aga ajakirjandust õppides tunnen, et iga minu pingutus ja valik annab mulle ka vajalikke ja praktilisi teadmisi juurde ning kuiva tuupimise asemel huvitab mind tegelt ka see, mida õppejõud mu ees räägib. Suvel lugesin läbi Ivo Rulli raamatu ,,Meediamängud" ja leidsin üha rohkem kinnitust sellele, et ajakirjanik ei saa olla vaid oma raamides kinni, sest ajakirjandus ei saa eksisteerida ilma suhtekorralduse pooleta ja vastupidi.  Kommunikatsioon huvitab mind just oma mitmekülgsuse poolest, ühendades erinevaid eluvaldkondi ja seega hõlmates mitmesuguseid teemasid.

Nagu juba mainisin, olen juba väiksest peale olnud tubli laululaps ja nii pidaski mu ema vajalikuks saata mind muusikakooli kandle erialale õppima (jah, kuulsite õigesti, mitte klaver, vaid kannel). Seitse piinarikkast aastat muusikakoolis on nüüdseks silmapiiril ja tagantjärgi ei tundugi see kõik nii hull. Sealt edasi hakkasin tundma, et võib-olla muusika polegi mu suurim kutsumus ja tekkis suurem soov uuesti oma kunagise hobi juurde naaseda ja selleks on ratsutamine, millega tegelen tulihingeliselt kuni tänase päevani. Veel huvitab mind fotograafia ning (et autoriõigustega mitte pahuksisse sattuda) mainin siis ära, et minu blogi tausta foto autor on üks minu lemmik fotograafe Victor Berzrukov.

Kommunikatsiooni juurde tagasi tulles sooviksin selle kursuse jooksul omandada paremat arusaamist kommunikatsioonist ning teadmisi, mis ei jääks vaid minu mälusoppidesse, vaid mida ma saaks aktiivselt oma edaspidistes tegemistes rakendada.

 Lõpetuseks väike killuke sellest, millega tahtsin kunagi algust teha. Erinevate kookide ja küpsetiste fännina sisustus minu tänane hommik hingedepäeva ja ema sünnipäeva puhul datli-porgandi koogi küpsetamisega.