Eksperiment

Kaua kaua olen mõelnud, et võiks hakata blogi pidama, aga nagu ikka, tulevad muud tegemised vahele ja nii ei olegi ma ennast kokku suutnud võtta, et teha see blogi ükskord ära. Ja näe, nüüd avaneski hea võimalus ja poolkohustuslik hetk sellega alustada. Eelnevalt olen küll mõelnud toidublogi peale, aga mis seal ikka, alustan ühest ja küll siis jõuab. Suhteliselt arvutivõõra inimesena oli juba blogi loomine minu jaoks suur katsetamine ja eksperiment, mitte et ma arvutit kasutada ei oskaks, aga eelistan oma aega veeta pigem teisi tegevusi tehes.

Ahjaa, mina olen Marie-Helene Sarapuu, 19-aastane ja õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Ikka ja jälle kuulen küsimusi, et miks just ajakirjandus. Sellele vastuse leidmiseks peaks vist tagasi minema aastasse 1997 ja küsima mu vanematelt, miks nad viisid mu Telemajja ETV Lasteekraani laulma. Nende aastate jooksul olen ikka ja jälle sattunud ekraani ette ja mida vanemaks ma sain, seda rohkem tekkis tunne, et tahaks ka teada, mis seal ekraani taga tehakse. Pikkade ja keeruliste mõttekäikude tulemusena otsustasin lõpuks ajakirjanduse kasuks.

See aasta lõpetasin Tallinna Inglise Kolledži ja nagu meie õpetajad pidevalt eriti viimase kolme aasta jooksul korrutasid: "kannatage see aeg ära ja uskuge mind, edaspidi läheb kergemaks", on siiani isegi paika pidanud. Mitte et nüüd ülikoolis midagi tegema ei peaks, oo ei, kaugeltki mitte, aga ajakirjandust õppides tunnen, et iga minu pingutus ja valik annab mulle ka vajalikke ja praktilisi teadmisi juurde ning kuiva tuupimise asemel huvitab mind tegelt ka see, mida õppejõud mu ees räägib. Suvel lugesin läbi Ivo Rulli raamatu ,,Meediamängud" ja leidsin üha rohkem kinnitust sellele, et ajakirjanik ei saa olla vaid oma raamides kinni, sest ajakirjandus ei saa eksisteerida ilma suhtekorralduse pooleta ja vastupidi.  Kommunikatsioon huvitab mind just oma mitmekülgsuse poolest, ühendades erinevaid eluvaldkondi ja seega hõlmates mitmesuguseid teemasid.

Nagu juba mainisin, olen juba väiksest peale olnud tubli laululaps ja nii pidaski mu ema vajalikuks saata mind muusikakooli kandle erialale õppima (jah, kuulsite õigesti, mitte klaver, vaid kannel). Seitse piinarikkast aastat muusikakoolis on nüüdseks silmapiiril ja tagantjärgi ei tundugi see kõik nii hull. Sealt edasi hakkasin tundma, et võib-olla muusika polegi mu suurim kutsumus ja tekkis suurem soov uuesti oma kunagise hobi juurde naaseda ja selleks on ratsutamine, millega tegelen tulihingeliselt kuni tänase päevani. Veel huvitab mind fotograafia ning (et autoriõigustega mitte pahuksisse sattuda) mainin siis ära, et minu blogi tausta foto autor on üks minu lemmik fotograafe Victor Berzrukov.

Kommunikatsiooni juurde tagasi tulles sooviksin selle kursuse jooksul omandada paremat arusaamist kommunikatsioonist ning teadmisi, mis ei jääks vaid minu mälusoppidesse, vaid mida ma saaks aktiivselt oma edaspidistes tegemistes rakendada.

 Lõpetuseks väike killuke sellest, millega tahtsin kunagi algust teha. Erinevate kookide ja küpsetiste fännina sisustus minu tänane hommik hingedepäeva ja ema sünnipäeva puhul datli-porgandi koogi küpsetamisega.