Viimane

Niisiis, viimane „kohustuslik“ blogipostitus selle kursuse jooksul.

Tahakski alustada sellest, et sõnad: „kohustuslik“ ja „valesti tehtud“, on enne ülikooli meievanustele päris tugevalt sisse juurutatud. Oli kas õigesti tehtud või valesti tehtud, mingisugust enda interpretatsiooni ei saanud lihtsalt olla (võib-olla veidike rohkem siiski keskkoolis). Selle kursuse juures meeldis mulle enim see, et mind hakati võõrutama sellest „kohustuslikust“ ning „hinde peale“ õppimisviisist, millega elus üldiselt vist palju peale hakata ei ole. Tundsin esimeste postituste juures seda, kuidas mu mõte lihtsalt töötabki ametlikus kirjandivormis: sissejuhatus (väga formaalne), teemaarendus, lõpp (kokkuvõttev, ei maini uusi fakne jne). Muidugi on see alus paljudeks muudeks vormideks, aga sellest tuleb siiski osata ka lahti lasta. Natuke vanaemalik ütlus, aga nagu linnuke pesast lahkudes, õppisingi veidike teistmoodi oma mõtteid väljendama, alguses veidi kohmetult, kuid hiljem läks asi juba ladusamalt. Arvan, et see kursus on pannud mind proovile raskete teoreetikute tekstide läbi närimises ning enda jaoks seedimises, sest olgem ausad, kui esimene raskema sõnavaraga inglisekeelne tekst mu ette sattus, ei olnud küll tunda seda, et õppisin eelnevalt Tallinna Inglise Kolledžis.

Veel jäävad kindlasti meelde siiani kõige põnevamad loengud, milles igavuse peletamiseks (üllatus, üllatus) polegi vaja iPadis kokandusblogisid lugeda, ning kindlasti need think-outside-the-box ülesanded- tarbimisuuring (viisakalt ja ametlikult väljendades) ja fotojaht. Kuigi jah, olen ennegi aru saanud, et inimesed näevad maailma ja enda ümber toimuvat igaüks isemoodi, üllatusin kui erinevatest vaatepunktidest tudengid kommunikatsiooni pildistamisele lähenesid.

See „kohustuslik“ blogimine andis mulle hea ettekäände blogimist üldse proovida (minu jaoks täiesti esimene katsetus) ja ka tõuke, et jätkata/alustada blogimist hoopis kokkamise liinipidi, eks näis... Ja võib-olla kui midagi eriti silmatorkavat kommunikatsioonist mu teele ette satub, kriban midagi ka sellesse blogisse.

Pilt räägib üht ja lugu teist

Meediatekstide analüüsi tunnis oleme nüüd juba palju rääkinud sellest, milline peaks sobilik ja samas põnev foto uudisloo kõrval olema. Järgmise loo puhul sattusin ma aga segadusse.

Antud foto ja pealkiri loovad minu peas seose, et on juhtunud õnnetus ning pildil on kiirabiautod teel, siis võiks arvata, et tegu on liiklusõnnetusega. Lugesin siis uudist edasi ja selgus, et Eesti poiss hüppas hoopis õnnetult peaga vastu basseini põhja ja sai tõsiselt vigastada.

Ma ütleks, et kui ma oleks seda kohe teadnud, et õnnetus kujutas endast hoopis midagi muud kui liiklusõnnetust, siis olekt tegelikult see artikkel tundunud mulle tegelikult põnevamgi, sest liiklusõnnetusi juhtub kahjuks liigagi sageli.

Tavaliselt küsitakse sellises olukorras, et: "noh, hea on küll ette heita, kuid mida sa ise siis paremini teeks?". Selle uudise puhul tunduks mulle õigem ühendada õnnetuse põhjus ja pilt, seega arvan, et näiteks foto vette hüppamise keelu sildist ning selle taustal siiski vette hüppavatest inimestest oleks üks parimatest lahendustest.  Inimesed pildil pidavat samuti paremini ja kutsuvamalt mõjuma.

Kuldne reegel uudise juurde käivast pildist: pigem naine kui mees, pigem väljas kui sees.

Meediaruum= avalik ruum

Kindlasti on enamus minuvanuseid kogenud neid põnevaid bioloogia tunde, kus üks tädike tuleb ja räägib viienda klassi mudilastele, kuidas teismeikka sattudes tuleb hoiduda mitmetest "lollustest", pajatanud HIV-positiivsete elust ning viibutanud näppu seejuures kondoome jagades. Samas ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kellele oleks koolis räägitud interneti turvalisusest ja sellest, kuidas peaks tänapäeva meediaruumis käituma, et kaitsa ennast just üha arenevamas sotsiaalmeedias.

Paljude lastevanemate meelest (Danah Boyd'i blogi lugedes) on lahenduseks just vanust arvestavad tehnoloogilised piirangud. Minu küsimus neile lastevanematele oleks aga, et : MIKS ei võta Te vaevaks oma võsukeste jaoks lihtsalt rääkida ja lahti seletada internetiga seotud ohud ja kuidas ennast seejuures kaitsta?!

Internet on avalik ruum. Samas aga jääb paljudele (eriti nooremale generatsioonile) mulje, et anonüümsus tähendabki seda, et keegi ei saa teada, kes mingisuguse sõnumi või väljaütlemise taga on ning nii kipub sageli kontroll kaduma. Kuid avalikus ruumis nagu näiteks tänaval ei kujutaks me ju ette, et hakkame lihtsalt heast peast ebaeetiliselt käituma- sõimame suvalisi jalutajaid teel, karjume kõigile kuuldavalt oma isikuandmeid või lükkame vihast mõne prügikasti ümber. Ei. Sest oleme ju tsiviliseeritud inimesed, meid ju nähtakse, piinlik on. Sama ei saa aga sotsiaalmeedia kohta öelda.

Arvestades seda, et tänapäeval on inimestel väljendusvajadus suurem kui info tarbimise vajadus, siis nõustun arvamusega, et sotsiaalmeedia on hea võimalus kõigile (ka lastele), selleks et väljendada oma tundeid ja arvamusi. Ning kui noor, kes kannatab koduvägivalla all leiab sotsiaalmeedias viisi, et sellest teistele teada anda, siis olen kahe käega poolt. Samas ei nõustu sellega, et sotsiaaltöötajate tulevik oleks erinevate noorte blogide ja kõige muu läbi kammimine, kuid mingisugust tähelepanu ja abi võib sotsiaalmeedias appi karjuv noor siiski saada.

Selle kõigega tahangi öelda, et noortele tuleks juba varakult selgeks teha, et tänapäeva meediaruum on avalik ruum, kus oma emotsioone või läbielamisi saab jagada, kuid mitte midagi ei jää tegelikult anonüümseks. Samuti tuleb osata oma sõnumit osavalt formuleerida, selleks et üks kõik siis kes seda sõnumit lugedes ühtviisi aru saaks ning vajadusel ka aidata oskaks.

Leia kümme erinevust pildil

"Võiks kuulamise asemel hoopis pilti vaadata. Ega suhtluskeskkond Instagram pole asjata üha menukam. Heidad vaid kiire pilgu ja asi selge!/.../Piltidel on salakaval võime meie varjatud tundeid ja mõtteid kinni püüda. See kargab esimesena silma. Muide, ka ajalehtede kohta ütlevad inimesed sageli, et jõudsid sealt vaid pilte vaadata..." (menuajakirjanik Tiina Laanemi mõtted ajakirjast Anne&Stiil).

Tõesti on see nii, et piltide ja videote tähtsus uudise kõrval mängib üha suuremat rolli, sest tänapäeva infomüras jõuab uudistest vaid kiire pilgu pealkirjadele ja piltidele visata. Ühest küljest on see hea, sest fotot peetakse sageli neutraalsemaks infoallikaks kui kellegi poolt kujundatud ja voolitud teksti. Foto lihtsalt on nii nagu ta on ning igaüks võib sellest omad järeldused teha. Kuid ka fotodel on võime sarnaselt muusikaga alateadlikult inimese emotsioone mõjutada, eriti siis, kui seda on just sellel eesmärgil kuidagi lõigatud või kujundatud.

John Fiske-i raamatust "Introduction to Communication Studies" leidsin enda jaoks põneva analüüsi selle kohta, kuidas pildi kärpimine ja tekstide lisamine muudab selle mõju uudist lugevale inimesele.

Fotole on jäädvustatud mustanahaliste noorte ja politsei vastasseis Notting Hilli karnevalil 1976. Ülemine foto on originaal ning alumine on sama pilt sellel kujul, kuidas ta ilmus ajalehes Observer. Raamatus kirjeldatakse algsel pildil olevaid osalisi: politsei, mustanahaliste grupp, tänava üldine vaade: maja, puu jne. Teisel pildil on aga mängitud mängu "Leia kümme erinevust pildil". (Õnneks pole tegemist Photoshopiga, sest aastaarv on selleks liiga varane, samuti loodan südamest, et uudismeedias pole tänapäeval kellelgi lihtsalt aega sellega tegeleda).

 Kuid kärbitud on pilti just selleks, et muuta sündmust dramaatilisemaks- pehmendavad faktorid nagu puu ja ümbruskond on pildilt kadunud, rohkem kerkivad esile kaks vastasleeri, mille jälgimiseks suunab piklikuks lõigatud foto lugeja pilgu vasakule-paremale (, mis loob juurde veelgi pinget).

 "Rekonstruktsioon paneb ka sündmuses osalised konkreetsesse suhtesse, mis muutuvad lugeja jaoks märkideks, kui nad artiklit loevad," väidab autor. Samuti aitab kahe leeri vaheline tekst luua konkreetset emotsiooni, mis tundub vähemalt mulle olema "mitte päris" neutraalne. See kõik paneb mind kui erapooletut sündmuse kõrvalvaatajat, kes tahaks saada võimalikult täpset ülevaadet toimunust, tundma ennast petetult. Olgugi, et foto on foto ning tegelikult ongi ju uudis sellest, kuidas tekkisid pinged noorte ja politseinike vahel, mitte taustal olevatest puudest või taevast.

Sellest selgub, et inimese emotsiooni tekitamiseks siiski on vahe, millisel kujul pilti on kärbitud või muudmoodi muudetud. Harold Evans,  The Times-i toimetaja selgitas (1978) professionaali vaatenurgast, et ebavajalikud faktorid oleks võtnud ka kallist lehe ruumi ning ei lisa suuremat tähendust uudisele. Samuti on pildi lõikamisel pehmendavate faktorite eemaldamisel tulnud juurde rohkem pinget ja draamat, mida ajaleht soovibki lugejate võitmiseks.

Uskudes sinisilmselt meie "Uue meedia" õppejõu sõnu, saab öelda, et tänapäeval uudismeedias need asjad siiski päris nii ei käi. (Jah, hoopis teine teema on Cosmo kaanetüdrukutega.) Piltide kärpimist mingilgi viisil, veel vähem siis photoshopimist, peetakse neutraalse uudise edastamiseks sobimatuks ning uudiseid tootvad supertoimetused on piisavalt ettevaatlikud, et mitte sellega riskida.

Ma tahaks siiralt loota, et pildid annavad meile uudiseid lugedes võimalikult kallutamata info, millest saame siis kujundada enda arvamuse. Samas oleks mu hea meel, kui inimesed jõuaksid kiire elutempo juures siiski kiigata ka pildi kõrvale ja lugeda natuke ka uudist ennast.