Meediaruum= avalik ruum

Kindlasti on enamus minuvanuseid kogenud neid põnevaid bioloogia tunde, kus üks tädike tuleb ja räägib viienda klassi mudilastele, kuidas teismeikka sattudes tuleb hoiduda mitmetest "lollustest", pajatanud HIV-positiivsete elust ning viibutanud näppu seejuures kondoome jagades. Samas ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kellele oleks koolis räägitud interneti turvalisusest ja sellest, kuidas peaks tänapäeva meediaruumis käituma, et kaitsa ennast just üha arenevamas sotsiaalmeedias.

Paljude lastevanemate meelest (Danah Boyd'i blogi lugedes) on lahenduseks just vanust arvestavad tehnoloogilised piirangud. Minu küsimus neile lastevanematele oleks aga, et : MIKS ei võta Te vaevaks oma võsukeste jaoks lihtsalt rääkida ja lahti seletada internetiga seotud ohud ja kuidas ennast seejuures kaitsta?!

Internet on avalik ruum. Samas aga jääb paljudele (eriti nooremale generatsioonile) mulje, et anonüümsus tähendabki seda, et keegi ei saa teada, kes mingisuguse sõnumi või väljaütlemise taga on ning nii kipub sageli kontroll kaduma. Kuid avalikus ruumis nagu näiteks tänaval ei kujutaks me ju ette, et hakkame lihtsalt heast peast ebaeetiliselt käituma- sõimame suvalisi jalutajaid teel, karjume kõigile kuuldavalt oma isikuandmeid või lükkame vihast mõne prügikasti ümber. Ei. Sest oleme ju tsiviliseeritud inimesed, meid ju nähtakse, piinlik on. Sama ei saa aga sotsiaalmeedia kohta öelda.

Arvestades seda, et tänapäeval on inimestel väljendusvajadus suurem kui info tarbimise vajadus, siis nõustun arvamusega, et sotsiaalmeedia on hea võimalus kõigile (ka lastele), selleks et väljendada oma tundeid ja arvamusi. Ning kui noor, kes kannatab koduvägivalla all leiab sotsiaalmeedias viisi, et sellest teistele teada anda, siis olen kahe käega poolt. Samas ei nõustu sellega, et sotsiaaltöötajate tulevik oleks erinevate noorte blogide ja kõige muu läbi kammimine, kuid mingisugust tähelepanu ja abi võib sotsiaalmeedias appi karjuv noor siiski saada.

Selle kõigega tahangi öelda, et noortele tuleks juba varakult selgeks teha, et tänapäeva meediaruum on avalik ruum, kus oma emotsioone või läbielamisi saab jagada, kuid mitte midagi ei jää tegelikult anonüümseks. Samuti tuleb osata oma sõnumit osavalt formuleerida, selleks et üks kõik siis kes seda sõnumit lugedes ühtviisi aru saaks ning vajadusel ka aidata oskaks.