Viimane

Niisiis, viimane „kohustuslik“ blogipostitus selle kursuse jooksul.

Tahakski alustada sellest, et sõnad: „kohustuslik“ ja „valesti tehtud“, on enne ülikooli meievanustele päris tugevalt sisse juurutatud. Oli kas õigesti tehtud või valesti tehtud, mingisugust enda interpretatsiooni ei saanud lihtsalt olla (võib-olla veidike rohkem siiski keskkoolis). Selle kursuse juures meeldis mulle enim see, et mind hakati võõrutama sellest „kohustuslikust“ ning „hinde peale“ õppimisviisist, millega elus üldiselt vist palju peale hakata ei ole. Tundsin esimeste postituste juures seda, kuidas mu mõte lihtsalt töötabki ametlikus kirjandivormis: sissejuhatus (väga formaalne), teemaarendus, lõpp (kokkuvõttev, ei maini uusi fakne jne). Muidugi on see alus paljudeks muudeks vormideks, aga sellest tuleb siiski osata ka lahti lasta. Natuke vanaemalik ütlus, aga nagu linnuke pesast lahkudes, õppisingi veidike teistmoodi oma mõtteid väljendama, alguses veidi kohmetult, kuid hiljem läks asi juba ladusamalt. Arvan, et see kursus on pannud mind proovile raskete teoreetikute tekstide läbi närimises ning enda jaoks seedimises, sest olgem ausad, kui esimene raskema sõnavaraga inglisekeelne tekst mu ette sattus, ei olnud küll tunda seda, et õppisin eelnevalt Tallinna Inglise Kolledžis.

Veel jäävad kindlasti meelde siiani kõige põnevamad loengud, milles igavuse peletamiseks (üllatus, üllatus) polegi vaja iPadis kokandusblogisid lugeda, ning kindlasti need think-outside-the-box ülesanded- tarbimisuuring (viisakalt ja ametlikult väljendades) ja fotojaht. Kuigi jah, olen ennegi aru saanud, et inimesed näevad maailma ja enda ümber toimuvat igaüks isemoodi, üllatusin kui erinevatest vaatepunktidest tudengid kommunikatsiooni pildistamisele lähenesid.

See „kohustuslik“ blogimine andis mulle hea ettekäände blogimist üldse proovida (minu jaoks täiesti esimene katsetus) ja ka tõuke, et jätkata/alustada blogimist hoopis kokkamise liinipidi, eks näis... Ja võib-olla kui midagi eriti silmatorkavat kommunikatsioonist mu teele ette satub, kriban midagi ka sellesse blogisse.

Pilt räägib üht ja lugu teist

Meediatekstide analüüsi tunnis oleme nüüd juba palju rääkinud sellest, milline peaks sobilik ja samas põnev foto uudisloo kõrval olema. Järgmise loo puhul sattusin ma aga segadusse.

Antud foto ja pealkiri loovad minu peas seose, et on juhtunud õnnetus ning pildil on kiirabiautod teel, siis võiks arvata, et tegu on liiklusõnnetusega. Lugesin siis uudist edasi ja selgus, et Eesti poiss hüppas hoopis õnnetult peaga vastu basseini põhja ja sai tõsiselt vigastada.

Ma ütleks, et kui ma oleks seda kohe teadnud, et õnnetus kujutas endast hoopis midagi muud kui liiklusõnnetust, siis olekt tegelikult see artikkel tundunud mulle tegelikult põnevamgi, sest liiklusõnnetusi juhtub kahjuks liigagi sageli.

Tavaliselt küsitakse sellises olukorras, et: "noh, hea on küll ette heita, kuid mida sa ise siis paremini teeks?". Selle uudise puhul tunduks mulle õigem ühendada õnnetuse põhjus ja pilt, seega arvan, et näiteks foto vette hüppamise keelu sildist ning selle taustal siiski vette hüppavatest inimestest oleks üks parimatest lahendustest.  Inimesed pildil pidavat samuti paremini ja kutsuvamalt mõjuma.

Kuldne reegel uudise juurde käivast pildist: pigem naine kui mees, pigem väljas kui sees.

Meediaruum= avalik ruum

Kindlasti on enamus minuvanuseid kogenud neid põnevaid bioloogia tunde, kus üks tädike tuleb ja räägib viienda klassi mudilastele, kuidas teismeikka sattudes tuleb hoiduda mitmetest "lollustest", pajatanud HIV-positiivsete elust ning viibutanud näppu seejuures kondoome jagades. Samas ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kellele oleks koolis räägitud interneti turvalisusest ja sellest, kuidas peaks tänapäeva meediaruumis käituma, et kaitsa ennast just üha arenevamas sotsiaalmeedias.

Paljude lastevanemate meelest (Danah Boyd'i blogi lugedes) on lahenduseks just vanust arvestavad tehnoloogilised piirangud. Minu küsimus neile lastevanematele oleks aga, et : MIKS ei võta Te vaevaks oma võsukeste jaoks lihtsalt rääkida ja lahti seletada internetiga seotud ohud ja kuidas ennast seejuures kaitsta?!

Internet on avalik ruum. Samas aga jääb paljudele (eriti nooremale generatsioonile) mulje, et anonüümsus tähendabki seda, et keegi ei saa teada, kes mingisuguse sõnumi või väljaütlemise taga on ning nii kipub sageli kontroll kaduma. Kuid avalikus ruumis nagu näiteks tänaval ei kujutaks me ju ette, et hakkame lihtsalt heast peast ebaeetiliselt käituma- sõimame suvalisi jalutajaid teel, karjume kõigile kuuldavalt oma isikuandmeid või lükkame vihast mõne prügikasti ümber. Ei. Sest oleme ju tsiviliseeritud inimesed, meid ju nähtakse, piinlik on. Sama ei saa aga sotsiaalmeedia kohta öelda.

Arvestades seda, et tänapäeval on inimestel väljendusvajadus suurem kui info tarbimise vajadus, siis nõustun arvamusega, et sotsiaalmeedia on hea võimalus kõigile (ka lastele), selleks et väljendada oma tundeid ja arvamusi. Ning kui noor, kes kannatab koduvägivalla all leiab sotsiaalmeedias viisi, et sellest teistele teada anda, siis olen kahe käega poolt. Samas ei nõustu sellega, et sotsiaaltöötajate tulevik oleks erinevate noorte blogide ja kõige muu läbi kammimine, kuid mingisugust tähelepanu ja abi võib sotsiaalmeedias appi karjuv noor siiski saada.

Selle kõigega tahangi öelda, et noortele tuleks juba varakult selgeks teha, et tänapäeva meediaruum on avalik ruum, kus oma emotsioone või läbielamisi saab jagada, kuid mitte midagi ei jää tegelikult anonüümseks. Samuti tuleb osata oma sõnumit osavalt formuleerida, selleks et üks kõik siis kes seda sõnumit lugedes ühtviisi aru saaks ning vajadusel ka aidata oskaks.

Leia kümme erinevust pildil

"Võiks kuulamise asemel hoopis pilti vaadata. Ega suhtluskeskkond Instagram pole asjata üha menukam. Heidad vaid kiire pilgu ja asi selge!/.../Piltidel on salakaval võime meie varjatud tundeid ja mõtteid kinni püüda. See kargab esimesena silma. Muide, ka ajalehtede kohta ütlevad inimesed sageli, et jõudsid sealt vaid pilte vaadata..." (menuajakirjanik Tiina Laanemi mõtted ajakirjast Anne&Stiil).

Tõesti on see nii, et piltide ja videote tähtsus uudise kõrval mängib üha suuremat rolli, sest tänapäeva infomüras jõuab uudistest vaid kiire pilgu pealkirjadele ja piltidele visata. Ühest küljest on see hea, sest fotot peetakse sageli neutraalsemaks infoallikaks kui kellegi poolt kujundatud ja voolitud teksti. Foto lihtsalt on nii nagu ta on ning igaüks võib sellest omad järeldused teha. Kuid ka fotodel on võime sarnaselt muusikaga alateadlikult inimese emotsioone mõjutada, eriti siis, kui seda on just sellel eesmärgil kuidagi lõigatud või kujundatud.

John Fiske-i raamatust "Introduction to Communication Studies" leidsin enda jaoks põneva analüüsi selle kohta, kuidas pildi kärpimine ja tekstide lisamine muudab selle mõju uudist lugevale inimesele.

Fotole on jäädvustatud mustanahaliste noorte ja politsei vastasseis Notting Hilli karnevalil 1976. Ülemine foto on originaal ning alumine on sama pilt sellel kujul, kuidas ta ilmus ajalehes Observer. Raamatus kirjeldatakse algsel pildil olevaid osalisi: politsei, mustanahaliste grupp, tänava üldine vaade: maja, puu jne. Teisel pildil on aga mängitud mängu "Leia kümme erinevust pildil". (Õnneks pole tegemist Photoshopiga, sest aastaarv on selleks liiga varane, samuti loodan südamest, et uudismeedias pole tänapäeval kellelgi lihtsalt aega sellega tegeleda).

 Kuid kärbitud on pilti just selleks, et muuta sündmust dramaatilisemaks- pehmendavad faktorid nagu puu ja ümbruskond on pildilt kadunud, rohkem kerkivad esile kaks vastasleeri, mille jälgimiseks suunab piklikuks lõigatud foto lugeja pilgu vasakule-paremale (, mis loob juurde veelgi pinget).

 "Rekonstruktsioon paneb ka sündmuses osalised konkreetsesse suhtesse, mis muutuvad lugeja jaoks märkideks, kui nad artiklit loevad," väidab autor. Samuti aitab kahe leeri vaheline tekst luua konkreetset emotsiooni, mis tundub vähemalt mulle olema "mitte päris" neutraalne. See kõik paneb mind kui erapooletut sündmuse kõrvalvaatajat, kes tahaks saada võimalikult täpset ülevaadet toimunust, tundma ennast petetult. Olgugi, et foto on foto ning tegelikult ongi ju uudis sellest, kuidas tekkisid pinged noorte ja politseinike vahel, mitte taustal olevatest puudest või taevast.

Sellest selgub, et inimese emotsiooni tekitamiseks siiski on vahe, millisel kujul pilti on kärbitud või muudmoodi muudetud. Harold Evans,  The Times-i toimetaja selgitas (1978) professionaali vaatenurgast, et ebavajalikud faktorid oleks võtnud ka kallist lehe ruumi ning ei lisa suuremat tähendust uudisele. Samuti on pildi lõikamisel pehmendavate faktorite eemaldamisel tulnud juurde rohkem pinget ja draamat, mida ajaleht soovibki lugejate võitmiseks.

Uskudes sinisilmselt meie "Uue meedia" õppejõu sõnu, saab öelda, et tänapäeval uudismeedias need asjad siiski päris nii ei käi. (Jah, hoopis teine teema on Cosmo kaanetüdrukutega.) Piltide kärpimist mingilgi viisil, veel vähem siis photoshopimist, peetakse neutraalse uudise edastamiseks sobimatuks ning uudiseid tootvad supertoimetused on piisavalt ettevaatlikud, et mitte sellega riskida.

Ma tahaks siiralt loota, et pildid annavad meile uudiseid lugedes võimalikult kallutamata info, millest saame siis kujundada enda arvamuse. Samas oleks mu hea meel, kui inimesed jõuaksid kiire elutempo juures siiski kiigata ka pildi kõrvale ja lugeda natuke ka uudist ennast.

Kommunikatsioon, kus sa oled ja mida sa räägid?

Otsisime kommunikatsiooni, endal suured ideed peas: "oo, võiks leida Hare Krishna lauljad ja teha pilti; äkki protestib keegi Riigikogu ees; leiaks mõne väga ekstravagantse välimusega inimese...". Nii kerge see kõik paraku polnud, kiikasime päriselt ka igaks juhuks Riigikogu juurde, aga ei, kui ei protesti, siis ei protesti. Midagi siiski Tallinn meile vastu kommunikeeris.

Esmalt viis tee meid vana, koduse Linnahalli juurde, mille tänane pilt ei rõõmusta mind kohe kuidagi. Olen ka ise esinenud ühes Linnahallis etenduvas muusikalis ning sellest ajast saadik on see väga armsaks saanud. Seda kurvem oli Tema praegune seis- räämas, mõtlik, vanad sildid viitasid veel sissepääsule ning soovisid häid kontserdielamusi. Samas on mõned leidnud Linnahalli näol hea lõuendi, kuhu oma emotisoone ning sõnumit sisestada. Säärane õhkkond annab kindlasti nii kunstnikele kui ka sõnumi saajatele õiget feelingut.

Kollase-punase-triibuline "asi" (merest mitteteadva inimesena ei oskagi seda kuidagi nimetada) vaatab üksikult merele, oodates laevu, püüdes neile midagi öelda. See on nagu mingi keel, mida mina ei suuda mõista. Kahjuks ei suuda seda õnnetut märgikest enam lugeda ka laevad, nad räägivad nüüd uut keelt, milleks on GPS-id ja muud elektroonilised vidinad (seletab mulle minu tiimikaaslane, kes teab laeva temaatikast rohkem kui mina). Natuke värvi sellele süngele pildile annab ta aga küll.

"Olete jõudnud kultuurikilomeetril 0,68 km kaugusele." "Olete nüüd 68% kultuurne?"
Paarisaja meetri järel on uus silt, 0,89 km. Nagu räägiks vähe sportlikule inimesele, et tubli-tubli, jõuad veel natuke, juba pool maad läbi! Samas nägime kilomeetril pigem spordihuvilisi, kellest üks on ka pildile jäänud. Hea viis ühendada siis sporti ja kultuuri?

Liikudes paar sammu edasi kultuuri poole, jõudsime lõpuks Lennusadama juurde. Silma hakkas üks kõnekas prügikast, mille mõtte ja tähenduse üle arutasime pikalt. Kollased kleepsukesed ongi Lennusadama külastajatele piletite asemel ning pärast  muuseumi külastamist, saavad kõik panna enda "märgi" maha. "Mina olin siin". Samas sümboliseerib prügikast ka uudsust ja kaasaegsust, milles Lennusadam on kindlasti ennast heast küljest näidanud. Nagu väidaks prügikast: "Nii mujal ju ei tehta, oleme unikaalsed ja teistmoodi".

"Mul on selline auto, näete jah, see tähendab,et mul on raha, võimu ja ilmselt ka ilus naine". Paljude jaoks on auto midagi enamat kui lihtsalt sõiduvahend. Suurt maja on raske kaasas kanda, et võõrastele oma võimalusi ja sellega seonduvat võimu näidata, auto on selleks aga ideaalne "aksessuaar", millel on kindlasti oma lugu rääkida tema omaniku kohta. Kuna mõned liiklejad arvavad endiselt, et see, kellel on suurem auto, sellel on eesõigus ja peatee, siis võib säärast Hummerit tõesti eeliseks pidada.

Hiljuti ilmusid tänavatele autojuhtidele üllatuseks uued sõnumid. "Siin sõidab buss, sina siia tulla ei tohi". Imelikul kombel ilmusid need märgised üleöö ning küllalti etteteatamata, seega mäletan enda kogemusest, et järgnevatel päevadel tekitas uus sõnum küllaltki palju segadust. Samuti kasutasid võimalust ka "naljavennad" ning imiteerisid sarnaseid sõnumeid ka sinna, kuhu need tegelikult mõeldud ei olnud.

Veel viimast päeva edastan ka mina teadet: "Andke andeks, võin eksida". Tegelikult on vahtralehe sõnum küllaltki kasulik just seetõttu, et kogenumad juhid (ja võib-olla ka parema auto omanikud) sõidavad sinust kohe mööda, ükskõik, kas reaalselt sinu liiklus-käitumine seda ajendab või mitte. Nüüd aga sain uued load kätte ja enam vahtralehte kandma ei pea, loodan, et ei muutu eelnevalt kirjeldatud autojuhtide sarnaseks.

See maja on mulle Kadriorus liikudes juba ammu silma jäänud ning ilmselt tuleb see tuttav ette ka paljudele teistele tallinlastele. Selle maja sõnum väljendab silmapaistvust ning erilisust. Võrdleksin seda roosat ehitist superstaariga, kes tahab olla eriline ja kuulus, kuid samas keeldub igasugusest suhtlusest pressiga (pisikeselt võib valgel aial näha silti, mis keelab pildistamise). Loodame, et see väike pilt kommunikatsiooni hüvanguks pole patt.

"Ema ja isa 11.käsk: Ära viska siia oma häält!"
Esmalt tekitas see sõnum veidi segadust. Raske oli mõista, mis häält ei tohi ma prügikasti visata. Hiljem kodus guugeldades leidsime, et kirjastus "Ema ja isa" , kes kirjastas Juku-Kalle Raidi raamatut, alustab nüüd kampaaniat, mis kutsub inimesi üles valima, mõtlema säästlikult ja olema valimistel aktiivne. Siinkohal võiks väita, et sõnum võib olla formuleeritud veidi üldiselt ning tegelik sisu jääb esmapilgul veidi selgusetuks. Juku-Kalle Raidi seotust reklaamiga pole samuti kusagilt võimalik välja lugeda, kuid võib-olla ongi see eesmärk. Sõnum on iseenesest üllas ning tõesti inimesed võiksid rohkem säästa ning samas aktiivse kodaniku kohustusi täita.

Last but not least. Täna 95 aastat tagasi algas Vabadussõda. Kaitsevägi ja teised austajad asetasid oma pärjad Vabadussamba najale. Ühest küljest on see sõnum sõjas hukkunutele- austusavaldus, tunnustus, tänu. Samuti on see ka sõnum eesti rahvale, et me ei unustaks, mida meie esivanemad meie heaks on teinud. See on iga-aastane meeldetuletus Eesti ajaloost.


Lõpuks jõudsime järeldusele, et huvitavat kommunikatsiooni ei olegi nii kerge leida. Reklaamide ja sildikestega oleme linnapildis niivõrd harjunud, et neid pildistades ei suudaks isegi välja tuua nende erilisust. Vaatame ka igapäeva elus nendest tihti mööda, sest kuidagi peab ju infomürast ennast teadlikult eraldama ja eemal hoidma. Kui aga on midagi huvitavat, mis on pildistamist ning lugu rääkimist väärt, siis juhtub või satub see teele tihti ootamatult, ette planeerimata. 

On vaja ikka puust ja punaseks ette teha

Sellel aastal oli minu kindel soov PÖFF-il ikka korra ära käia, ennast harida ja veidike kultuurne olla. Valisin siis filmi, mis tundus olevat hea allikas analüüsiks- selline deep ja mõtlemapanev, "Suletud Kardin". Huvitav tundus film ka seetõttu, et filmirežissöör on 2010.aastast koduarestis ning oli eelnevalt kolm aastat vangis Iraani vastase propaganda tõttu.

Nii, istume sõbrannaga siis saali, ainult keskealised inimesed, ei ühtegi meievanust, ei ühtegi popkornipakki ja saalis haruldane haudvaikus. Film algab. Esimesed 5 minutit näitab kaamera seda, kuidas mees pargib auto ja hakkab maja poole liikuma. Mõtlen: "Mis nüüd edasi saab, võiks juba kiiremini edasi liikuda, väga ei viitsi enam seda stseeni vaadata, igav on". Edasi hakkas mees toas oma asju lahti pakkima. Korra ilmus ekraanile ta koer- tõstis kohe mu tähelepanu. Jälle edasi väga aeglaselt arenev lugu...

Filmi keskpaigaks oli minu kõrval istunud keskealine naine magama jäänud ja norskas mõnuga. Mõtlesin ise, et vähemalt pole ma ainus, kes filmile pihta ei saa. Ja nii filmi lõpuni. Mida aeg edasi, seda segasemaks kogu lugu läks.

Kuna terve film arenes ja liikus niivõrd aeglaselt, oli mul aega genereerida mõtteid, miks ei suuda mina, mu sõbranna ega ilmselgelt ka osad kaasvaatajad sellist tüüpi filmi seedida ega tajuda. KUIDAS ei saa ma filmi poindile pihta? Briti kirjanduse tundides suutsin isegi eelajaloolistest mitmesajasalmilistest luuletustest mingisuguse mõtte leida, kuid sellest filmist aru ei saa.

Jõudsin järeldusele, et olen nii harjunud Hollywoodi filmidega, kus kõik peab juhtuma kohe, boom-boom, see oli nii ja see lõpeb nii, happy end. Kõik on tänapäeva tarbijaühiskonnas vaja puust ja punaseks ette teha, sest selles suures infokülluses ei ole inimestel lihtsalt aega millegisse rohkem süveneda. Sama kehtib ka veebiväljaannete kohta, kus tavaline lugeja jõuab enamasti lugeda diagonaalis läbi vaid pealkirjad ning heal juhul klikkida mõnel artiklil. Ka kaubanduskeskustes on sarnane olukord. Nagu ka meie piiluri-ettevõtmisel toidupoes selgus, et inimesed ostavad pigem tooteid, mis on neile ette serveeritud- teepeale jäävad või suure hinnasildiga kaubad, mille valimiseks ei pea klient isegi spetsiaalselt kusagile liikuma või toodet kätte võtma, et selle tagaküljelt siis hinda leida. Sügavaks mõtiskluseks ja analüüsiks polegi enam aega...või oleme lihtsalt kaotanud oskuse keskenduda, süveneda ja oma peaga mõelda.

Ei tea küll, mida arvas filmist minu kõrval tukastav naine?

Konsumerism sööb hipsterid ja Eesti tomatid

Eesti nišiks on mahetooted, taaskasutus, säästlikkus, innovaatilisus ja väikesele turule orienteeritud kaubad. Üha rohkem võidavad populaarsust kaltsukad ja tänavapildis on tavaliseks saanud vanade jalgratastega liikuvad hipsterid. Kõige sellega tahaks nagu väljendada, et „me ei ole tavalised, meie oleme siin massist erinevad ja teistsugused“.

Jean Baudrillardi mõttekäigud kinnitavad seda, et Euroopa on ikka veel staadiumis, kus inimesed tahavad teistest erineda ja teiste seast välja paista. “More simply, the majority of people are still far from achieving the economic status where only one repertoire of models would be available as all commodities would comply with the same maximum standard“.  Samas liigub Euroopa Baudrillardi sõnul USA tarbimisühiskonna poole- “90 per cent of the population experience no other desire than to possess what others possess“. Seda on isegi natuke hirmutav lugeda, mõtleme ikka ju, et tahaks kuidagi sellest hallist massist erineda ja mitte teistega sulanduda, samas jooksevad inimesed hullunult poe (kust oli ostetud ka loengus diskussiooni tekitanud karu pildiga särk) avamisele ja ostavad meeletutes kogustes riideid, olles unustanud, et jah, võib-olla varem Soomest või Rootsist ostetuna eristuti siis massist, kuid praegu võib iga nurgapeal näha konkreetsest poest ostetud riideid.

Uue Maailma 

Tagasi eristumise juurde. Paar aastat tagasi algas see suur hipsterite buum, kus sai „khuuliks“ vanade kampsunite, ruuduliste pluusidega ja muidugi suurte, tugevate raamidega prillidega käimine. Ma tean, mulle tundus see ka khuul. Käia mööda kaltsukaid ja teada, et kindlalt sellist pluusi teistel ei ole, pealegi odav ju ka. Sama teema oli jalgratastega- ühtäkki võis näha kuidagi autode vahel ellu jääda püüdvaid noori vanadel jalgratastel (sest linnasisesed jalgrattateed olid paar aastat tagasi veel haruldane nähtus). Elama hakkas Tallinna linnaosa Uus Maailm, kus korraldatakse jätkuvalt iga-aastast Uue Maailma festivali ja eelistatakse jalgrattaid autodele. 

Aga mis on toimunud nüüd? Hipsteritest on saanud mainstream – suuri villaseid kampsuneid, plastmassklaasidega prille ja vintage jalanõusid võib näha igas kaubanduskeskuses. Turg on tabanud ära selle, mis müüb ja hakanud pakkuma seda tarbijatele. Samas on tarbijad niivõrd mõjutatavad, et lähevadki massimoe õnge, arvates ise, et ongi tõsimeelsed hipsterid.  Härra Savisaar avab samal aja Põhja-Tallinnas uusi kergliiklusteid, selleks et spordipoest ostetud jalgrattaga (jah, just see, mis näeb peaaegu täpselt välja nagu vintage jalgratas) mugavam ning vähem ohutum oleks liigelda. 

Ja miks me siis läheme selle õnge ja kaltsukate asemel šoppame massimoe kauplustes? Palju väärtuslikum oleks ju see, kui mul olekski tõeliselt vana ning oma story-ga jalgratas. Miks ei austa ma siis Eesti kaupa ning mahetooteid, kui ostan poest ikkagi Eesti tomati asemel Hispaania tomatit? Just sellepärast, et NII ON ODAVAM. Jah, kaltsukatest on praegusel ajal kallim osta riideid kui eelpool mainitud uuest riidepoest;  kaubanduskeskusest ostetud jalgratas, mis näeb välja nagu vintage käib ju kah, sest see on kättesaadavam ja ilmselt peab ka kauem vastu; pigem säästan mõne sendi ja valin Hispaania tomati, nii suurt erinevust ju ka ei ole. Kahjuks püüab tarbimisühiskond lihtsalt hävitada seda, mida tahame siin Eestis kangesti säilitada. Samas ei saa ju eesti rahvale ette heita säästlikkust.

“We are bombarded 24 hours a day with the doctrine, with the religious texts, of this religion- the advertisements, buy this, buy that, have this, have that, philosophy of consumerism” Abdur Raheem Green.