"Võiks kuulamise asemel hoopis pilti vaadata. Ega suhtluskeskkond Instagram pole asjata üha menukam. Heidad vaid kiire pilgu ja asi selge!/.../Piltidel on salakaval võime meie varjatud tundeid ja mõtteid kinni püüda. See kargab esimesena silma. Muide, ka ajalehtede kohta ütlevad inimesed sageli, et jõudsid sealt vaid pilte vaadata..." (menuajakirjanik Tiina Laanemi mõtted ajakirjast Anne&Stiil).
Tõesti on see nii, et piltide ja videote tähtsus uudise kõrval mängib üha suuremat rolli, sest tänapäeva infomüras jõuab uudistest vaid kiire pilgu pealkirjadele ja piltidele visata. Ühest küljest on see hea, sest fotot peetakse sageli neutraalsemaks infoallikaks kui kellegi poolt kujundatud ja voolitud teksti. Foto lihtsalt on nii nagu ta on ning igaüks võib sellest omad järeldused teha. Kuid ka fotodel on võime sarnaselt muusikaga alateadlikult inimese emotsioone mõjutada, eriti siis, kui seda on just sellel eesmärgil kuidagi lõigatud või kujundatud.
John Fiske-i raamatust "Introduction to Communication Studies" leidsin enda jaoks põneva analüüsi selle kohta, kuidas pildi kärpimine ja tekstide lisamine muudab selle mõju uudist lugevale inimesele.
Tõesti on see nii, et piltide ja videote tähtsus uudise kõrval mängib üha suuremat rolli, sest tänapäeva infomüras jõuab uudistest vaid kiire pilgu pealkirjadele ja piltidele visata. Ühest küljest on see hea, sest fotot peetakse sageli neutraalsemaks infoallikaks kui kellegi poolt kujundatud ja voolitud teksti. Foto lihtsalt on nii nagu ta on ning igaüks võib sellest omad järeldused teha. Kuid ka fotodel on võime sarnaselt muusikaga alateadlikult inimese emotsioone mõjutada, eriti siis, kui seda on just sellel eesmärgil kuidagi lõigatud või kujundatud.
John Fiske-i raamatust "Introduction to Communication Studies" leidsin enda jaoks põneva analüüsi selle kohta, kuidas pildi kärpimine ja tekstide lisamine muudab selle mõju uudist lugevale inimesele.
Fotole on jäädvustatud mustanahaliste noorte ja politsei vastasseis Notting Hilli
karnevalil 1976. Ülemine foto on originaal ning alumine on sama pilt sellel kujul, kuidas ta ilmus ajalehes Observer. Raamatus kirjeldatakse algsel pildil olevaid osalisi: politsei, mustanahaliste grupp, tänava üldine vaade: maja, puu jne. Teisel pildil on aga mängitud mängu "Leia kümme erinevust pildil". (Õnneks pole tegemist Photoshopiga, sest aastaarv on selleks liiga varane, samuti loodan südamest, et uudismeedias pole tänapäeval kellelgi lihtsalt aega sellega tegeleda).
Kuid kärbitud on pilti just selleks, et muuta sündmust dramaatilisemaks- pehmendavad faktorid nagu puu ja ümbruskond on pildilt kadunud, rohkem kerkivad esile kaks vastasleeri, mille jälgimiseks suunab piklikuks lõigatud foto lugeja pilgu vasakule-paremale (, mis loob juurde veelgi pinget).
"Rekonstruktsioon paneb ka sündmuses osalised konkreetsesse suhtesse, mis muutuvad lugeja jaoks märkideks, kui nad artiklit loevad," väidab autor. Samuti aitab kahe leeri vaheline tekst luua konkreetset emotsiooni, mis tundub vähemalt mulle olema "mitte päris" neutraalne. See kõik paneb mind kui erapooletut sündmuse kõrvalvaatajat, kes tahaks saada võimalikult täpset ülevaadet toimunust, tundma ennast petetult. Olgugi, et foto on foto ning tegelikult ongi ju uudis sellest, kuidas tekkisid pinged noorte ja politseinike vahel, mitte taustal olevatest puudest või taevast.
Sellest selgub, et inimese emotsiooni tekitamiseks siiski on vahe, millisel kujul pilti on kärbitud või muudmoodi muudetud. Harold Evans, The Times-i toimetaja selgitas (1978) professionaali vaatenurgast, et ebavajalikud faktorid oleks võtnud ka kallist lehe ruumi ning ei lisa suuremat tähendust uudisele. Samuti on pildi lõikamisel pehmendavate faktorite eemaldamisel tulnud juurde rohkem pinget ja draamat, mida ajaleht soovibki lugejate võitmiseks.
Kuid kärbitud on pilti just selleks, et muuta sündmust dramaatilisemaks- pehmendavad faktorid nagu puu ja ümbruskond on pildilt kadunud, rohkem kerkivad esile kaks vastasleeri, mille jälgimiseks suunab piklikuks lõigatud foto lugeja pilgu vasakule-paremale (, mis loob juurde veelgi pinget).
"Rekonstruktsioon paneb ka sündmuses osalised konkreetsesse suhtesse, mis muutuvad lugeja jaoks märkideks, kui nad artiklit loevad," väidab autor. Samuti aitab kahe leeri vaheline tekst luua konkreetset emotsiooni, mis tundub vähemalt mulle olema "mitte päris" neutraalne. See kõik paneb mind kui erapooletut sündmuse kõrvalvaatajat, kes tahaks saada võimalikult täpset ülevaadet toimunust, tundma ennast petetult. Olgugi, et foto on foto ning tegelikult ongi ju uudis sellest, kuidas tekkisid pinged noorte ja politseinike vahel, mitte taustal olevatest puudest või taevast.
Sellest selgub, et inimese emotsiooni tekitamiseks siiski on vahe, millisel kujul pilti on kärbitud või muudmoodi muudetud. Harold Evans, The Times-i toimetaja selgitas (1978) professionaali vaatenurgast, et ebavajalikud faktorid oleks võtnud ka kallist lehe ruumi ning ei lisa suuremat tähendust uudisele. Samuti on pildi lõikamisel pehmendavate faktorite eemaldamisel tulnud juurde rohkem pinget ja draamat, mida ajaleht soovibki lugejate võitmiseks.
Uskudes sinisilmselt meie "Uue meedia" õppejõu sõnu, saab öelda, et tänapäeval uudismeedias need asjad siiski päris nii ei käi. (Jah, hoopis teine teema on Cosmo kaanetüdrukutega.) Piltide kärpimist mingilgi viisil, veel vähem siis photoshopimist, peetakse neutraalse uudise edastamiseks sobimatuks ning uudiseid tootvad supertoimetused on piisavalt ettevaatlikud, et mitte sellega riskida.
Ma tahaks siiralt loota, et pildid annavad meile uudiseid lugedes võimalikult kallutamata info, millest saame siis kujundada enda arvamuse. Samas oleks mu hea meel, kui inimesed jõuaksid kiire elutempo juures siiski kiigata ka pildi kõrvale ja lugeda natuke ka uudist ennast.
No comments:
Post a Comment