Kommunikatsioon, kus sa oled ja mida sa räägid?

Otsisime kommunikatsiooni, endal suured ideed peas: "oo, võiks leida Hare Krishna lauljad ja teha pilti; äkki protestib keegi Riigikogu ees; leiaks mõne väga ekstravagantse välimusega inimese...". Nii kerge see kõik paraku polnud, kiikasime päriselt ka igaks juhuks Riigikogu juurde, aga ei, kui ei protesti, siis ei protesti. Midagi siiski Tallinn meile vastu kommunikeeris.

Esmalt viis tee meid vana, koduse Linnahalli juurde, mille tänane pilt ei rõõmusta mind kohe kuidagi. Olen ka ise esinenud ühes Linnahallis etenduvas muusikalis ning sellest ajast saadik on see väga armsaks saanud. Seda kurvem oli Tema praegune seis- räämas, mõtlik, vanad sildid viitasid veel sissepääsule ning soovisid häid kontserdielamusi. Samas on mõned leidnud Linnahalli näol hea lõuendi, kuhu oma emotisoone ning sõnumit sisestada. Säärane õhkkond annab kindlasti nii kunstnikele kui ka sõnumi saajatele õiget feelingut.

Kollase-punase-triibuline "asi" (merest mitteteadva inimesena ei oskagi seda kuidagi nimetada) vaatab üksikult merele, oodates laevu, püüdes neile midagi öelda. See on nagu mingi keel, mida mina ei suuda mõista. Kahjuks ei suuda seda õnnetut märgikest enam lugeda ka laevad, nad räägivad nüüd uut keelt, milleks on GPS-id ja muud elektroonilised vidinad (seletab mulle minu tiimikaaslane, kes teab laeva temaatikast rohkem kui mina). Natuke värvi sellele süngele pildile annab ta aga küll.

"Olete jõudnud kultuurikilomeetril 0,68 km kaugusele." "Olete nüüd 68% kultuurne?"
Paarisaja meetri järel on uus silt, 0,89 km. Nagu räägiks vähe sportlikule inimesele, et tubli-tubli, jõuad veel natuke, juba pool maad läbi! Samas nägime kilomeetril pigem spordihuvilisi, kellest üks on ka pildile jäänud. Hea viis ühendada siis sporti ja kultuuri?

Liikudes paar sammu edasi kultuuri poole, jõudsime lõpuks Lennusadama juurde. Silma hakkas üks kõnekas prügikast, mille mõtte ja tähenduse üle arutasime pikalt. Kollased kleepsukesed ongi Lennusadama külastajatele piletite asemel ning pärast  muuseumi külastamist, saavad kõik panna enda "märgi" maha. "Mina olin siin". Samas sümboliseerib prügikast ka uudsust ja kaasaegsust, milles Lennusadam on kindlasti ennast heast küljest näidanud. Nagu väidaks prügikast: "Nii mujal ju ei tehta, oleme unikaalsed ja teistmoodi".

"Mul on selline auto, näete jah, see tähendab,et mul on raha, võimu ja ilmselt ka ilus naine". Paljude jaoks on auto midagi enamat kui lihtsalt sõiduvahend. Suurt maja on raske kaasas kanda, et võõrastele oma võimalusi ja sellega seonduvat võimu näidata, auto on selleks aga ideaalne "aksessuaar", millel on kindlasti oma lugu rääkida tema omaniku kohta. Kuna mõned liiklejad arvavad endiselt, et see, kellel on suurem auto, sellel on eesõigus ja peatee, siis võib säärast Hummerit tõesti eeliseks pidada.

Hiljuti ilmusid tänavatele autojuhtidele üllatuseks uued sõnumid. "Siin sõidab buss, sina siia tulla ei tohi". Imelikul kombel ilmusid need märgised üleöö ning küllalti etteteatamata, seega mäletan enda kogemusest, et järgnevatel päevadel tekitas uus sõnum küllaltki palju segadust. Samuti kasutasid võimalust ka "naljavennad" ning imiteerisid sarnaseid sõnumeid ka sinna, kuhu need tegelikult mõeldud ei olnud.

Veel viimast päeva edastan ka mina teadet: "Andke andeks, võin eksida". Tegelikult on vahtralehe sõnum küllaltki kasulik just seetõttu, et kogenumad juhid (ja võib-olla ka parema auto omanikud) sõidavad sinust kohe mööda, ükskõik, kas reaalselt sinu liiklus-käitumine seda ajendab või mitte. Nüüd aga sain uued load kätte ja enam vahtralehte kandma ei pea, loodan, et ei muutu eelnevalt kirjeldatud autojuhtide sarnaseks.

See maja on mulle Kadriorus liikudes juba ammu silma jäänud ning ilmselt tuleb see tuttav ette ka paljudele teistele tallinlastele. Selle maja sõnum väljendab silmapaistvust ning erilisust. Võrdleksin seda roosat ehitist superstaariga, kes tahab olla eriline ja kuulus, kuid samas keeldub igasugusest suhtlusest pressiga (pisikeselt võib valgel aial näha silti, mis keelab pildistamise). Loodame, et see väike pilt kommunikatsiooni hüvanguks pole patt.

"Ema ja isa 11.käsk: Ära viska siia oma häält!"
Esmalt tekitas see sõnum veidi segadust. Raske oli mõista, mis häält ei tohi ma prügikasti visata. Hiljem kodus guugeldades leidsime, et kirjastus "Ema ja isa" , kes kirjastas Juku-Kalle Raidi raamatut, alustab nüüd kampaaniat, mis kutsub inimesi üles valima, mõtlema säästlikult ja olema valimistel aktiivne. Siinkohal võiks väita, et sõnum võib olla formuleeritud veidi üldiselt ning tegelik sisu jääb esmapilgul veidi selgusetuks. Juku-Kalle Raidi seotust reklaamiga pole samuti kusagilt võimalik välja lugeda, kuid võib-olla ongi see eesmärk. Sõnum on iseenesest üllas ning tõesti inimesed võiksid rohkem säästa ning samas aktiivse kodaniku kohustusi täita.

Last but not least. Täna 95 aastat tagasi algas Vabadussõda. Kaitsevägi ja teised austajad asetasid oma pärjad Vabadussamba najale. Ühest küljest on see sõnum sõjas hukkunutele- austusavaldus, tunnustus, tänu. Samuti on see ka sõnum eesti rahvale, et me ei unustaks, mida meie esivanemad meie heaks on teinud. See on iga-aastane meeldetuletus Eesti ajaloost.


Lõpuks jõudsime järeldusele, et huvitavat kommunikatsiooni ei olegi nii kerge leida. Reklaamide ja sildikestega oleme linnapildis niivõrd harjunud, et neid pildistades ei suudaks isegi välja tuua nende erilisust. Vaatame ka igapäeva elus nendest tihti mööda, sest kuidagi peab ju infomürast ennast teadlikult eraldama ja eemal hoidma. Kui aga on midagi huvitavat, mis on pildistamist ning lugu rääkimist väärt, siis juhtub või satub see teele tihti ootamatult, ette planeerimata.