Sellel aastal oli minu kindel soov PÖFF-il ikka korra ära käia, ennast harida ja veidike kultuurne olla. Valisin siis filmi, mis tundus olevat hea allikas analüüsiks- selline deep ja mõtlemapanev, "Suletud Kardin". Huvitav tundus film ka seetõttu, et filmirežissöör on 2010.aastast koduarestis ning oli eelnevalt kolm aastat vangis Iraani vastase propaganda tõttu.
Nii, istume sõbrannaga siis saali, ainult keskealised inimesed, ei ühtegi meievanust, ei ühtegi popkornipakki ja saalis haruldane haudvaikus. Film algab. Esimesed 5 minutit näitab kaamera seda, kuidas mees pargib auto ja hakkab maja poole liikuma. Mõtlen: "Mis nüüd edasi saab, võiks juba kiiremini edasi liikuda, väga ei viitsi enam seda stseeni vaadata, igav on". Edasi hakkas mees toas oma asju lahti pakkima. Korra ilmus ekraanile ta koer- tõstis kohe mu tähelepanu. Jälle edasi väga aeglaselt arenev lugu...
Filmi keskpaigaks oli minu kõrval istunud keskealine naine magama jäänud ja norskas mõnuga. Mõtlesin ise, et vähemalt pole ma ainus, kes filmile pihta ei saa. Ja nii filmi lõpuni. Mida aeg edasi, seda segasemaks kogu lugu läks.
Kuna terve film arenes ja liikus niivõrd aeglaselt, oli mul aega genereerida mõtteid, miks ei suuda mina, mu sõbranna ega ilmselgelt ka osad kaasvaatajad sellist tüüpi filmi seedida ega tajuda. KUIDAS ei saa ma filmi poindile pihta? Briti kirjanduse tundides suutsin isegi eelajaloolistest mitmesajasalmilistest luuletustest mingisuguse mõtte leida, kuid sellest filmist aru ei saa.
Jõudsin järeldusele, et olen nii harjunud Hollywoodi filmidega, kus kõik peab juhtuma kohe, boom-boom, see oli nii ja see lõpeb nii, happy end. Kõik on tänapäeva tarbijaühiskonnas vaja puust ja punaseks ette teha, sest selles suures infokülluses ei ole inimestel lihtsalt aega millegisse rohkem süveneda. Sama kehtib ka veebiväljaannete kohta, kus tavaline lugeja jõuab enamasti lugeda diagonaalis läbi vaid pealkirjad ning heal juhul klikkida mõnel artiklil. Ka kaubanduskeskustes on sarnane olukord. Nagu ka meie piiluri-ettevõtmisel toidupoes selgus, et inimesed ostavad pigem tooteid, mis on neile ette serveeritud- teepeale jäävad või suure hinnasildiga kaubad, mille valimiseks ei pea klient isegi spetsiaalselt kusagile liikuma või toodet kätte võtma, et selle tagaküljelt siis hinda leida. Sügavaks mõtiskluseks ja analüüsiks polegi enam aega...või oleme lihtsalt kaotanud oskuse keskenduda, süveneda ja oma peaga mõelda.
Ei tea küll, mida arvas filmist minu kõrval tukastav naine?
Nii, istume sõbrannaga siis saali, ainult keskealised inimesed, ei ühtegi meievanust, ei ühtegi popkornipakki ja saalis haruldane haudvaikus. Film algab. Esimesed 5 minutit näitab kaamera seda, kuidas mees pargib auto ja hakkab maja poole liikuma. Mõtlen: "Mis nüüd edasi saab, võiks juba kiiremini edasi liikuda, väga ei viitsi enam seda stseeni vaadata, igav on". Edasi hakkas mees toas oma asju lahti pakkima. Korra ilmus ekraanile ta koer- tõstis kohe mu tähelepanu. Jälle edasi väga aeglaselt arenev lugu...
Filmi keskpaigaks oli minu kõrval istunud keskealine naine magama jäänud ja norskas mõnuga. Mõtlesin ise, et vähemalt pole ma ainus, kes filmile pihta ei saa. Ja nii filmi lõpuni. Mida aeg edasi, seda segasemaks kogu lugu läks.
Kuna terve film arenes ja liikus niivõrd aeglaselt, oli mul aega genereerida mõtteid, miks ei suuda mina, mu sõbranna ega ilmselgelt ka osad kaasvaatajad sellist tüüpi filmi seedida ega tajuda. KUIDAS ei saa ma filmi poindile pihta? Briti kirjanduse tundides suutsin isegi eelajaloolistest mitmesajasalmilistest luuletustest mingisuguse mõtte leida, kuid sellest filmist aru ei saa.
Jõudsin järeldusele, et olen nii harjunud Hollywoodi filmidega, kus kõik peab juhtuma kohe, boom-boom, see oli nii ja see lõpeb nii, happy end. Kõik on tänapäeva tarbijaühiskonnas vaja puust ja punaseks ette teha, sest selles suures infokülluses ei ole inimestel lihtsalt aega millegisse rohkem süveneda. Sama kehtib ka veebiväljaannete kohta, kus tavaline lugeja jõuab enamasti lugeda diagonaalis läbi vaid pealkirjad ning heal juhul klikkida mõnel artiklil. Ka kaubanduskeskustes on sarnane olukord. Nagu ka meie piiluri-ettevõtmisel toidupoes selgus, et inimesed ostavad pigem tooteid, mis on neile ette serveeritud- teepeale jäävad või suure hinnasildiga kaubad, mille valimiseks ei pea klient isegi spetsiaalselt kusagile liikuma või toodet kätte võtma, et selle tagaküljelt siis hinda leida. Sügavaks mõtiskluseks ja analüüsiks polegi enam aega...või oleme lihtsalt kaotanud oskuse keskenduda, süveneda ja oma peaga mõelda.
Ei tea küll, mida arvas filmist minu kõrval tukastav naine?
No comments:
Post a Comment