Konsumerism sööb hipsterid ja Eesti tomatid

Eesti nišiks on mahetooted, taaskasutus, säästlikkus, innovaatilisus ja väikesele turule orienteeritud kaubad. Üha rohkem võidavad populaarsust kaltsukad ja tänavapildis on tavaliseks saanud vanade jalgratastega liikuvad hipsterid. Kõige sellega tahaks nagu väljendada, et „me ei ole tavalised, meie oleme siin massist erinevad ja teistsugused“.

Jean Baudrillardi mõttekäigud kinnitavad seda, et Euroopa on ikka veel staadiumis, kus inimesed tahavad teistest erineda ja teiste seast välja paista. “More simply, the majority of people are still far from achieving the economic status where only one repertoire of models would be available as all commodities would comply with the same maximum standard“.  Samas liigub Euroopa Baudrillardi sõnul USA tarbimisühiskonna poole- “90 per cent of the population experience no other desire than to possess what others possess“. Seda on isegi natuke hirmutav lugeda, mõtleme ikka ju, et tahaks kuidagi sellest hallist massist erineda ja mitte teistega sulanduda, samas jooksevad inimesed hullunult poe (kust oli ostetud ka loengus diskussiooni tekitanud karu pildiga särk) avamisele ja ostavad meeletutes kogustes riideid, olles unustanud, et jah, võib-olla varem Soomest või Rootsist ostetuna eristuti siis massist, kuid praegu võib iga nurgapeal näha konkreetsest poest ostetud riideid.

Uue Maailma 

Tagasi eristumise juurde. Paar aastat tagasi algas see suur hipsterite buum, kus sai „khuuliks“ vanade kampsunite, ruuduliste pluusidega ja muidugi suurte, tugevate raamidega prillidega käimine. Ma tean, mulle tundus see ka khuul. Käia mööda kaltsukaid ja teada, et kindlalt sellist pluusi teistel ei ole, pealegi odav ju ka. Sama teema oli jalgratastega- ühtäkki võis näha kuidagi autode vahel ellu jääda püüdvaid noori vanadel jalgratastel (sest linnasisesed jalgrattateed olid paar aastat tagasi veel haruldane nähtus). Elama hakkas Tallinna linnaosa Uus Maailm, kus korraldatakse jätkuvalt iga-aastast Uue Maailma festivali ja eelistatakse jalgrattaid autodele. 

Aga mis on toimunud nüüd? Hipsteritest on saanud mainstream – suuri villaseid kampsuneid, plastmassklaasidega prille ja vintage jalanõusid võib näha igas kaubanduskeskuses. Turg on tabanud ära selle, mis müüb ja hakanud pakkuma seda tarbijatele. Samas on tarbijad niivõrd mõjutatavad, et lähevadki massimoe õnge, arvates ise, et ongi tõsimeelsed hipsterid.  Härra Savisaar avab samal aja Põhja-Tallinnas uusi kergliiklusteid, selleks et spordipoest ostetud jalgrattaga (jah, just see, mis näeb peaaegu täpselt välja nagu vintage jalgratas) mugavam ning vähem ohutum oleks liigelda. 

Ja miks me siis läheme selle õnge ja kaltsukate asemel šoppame massimoe kauplustes? Palju väärtuslikum oleks ju see, kui mul olekski tõeliselt vana ning oma story-ga jalgratas. Miks ei austa ma siis Eesti kaupa ning mahetooteid, kui ostan poest ikkagi Eesti tomati asemel Hispaania tomatit? Just sellepärast, et NII ON ODAVAM. Jah, kaltsukatest on praegusel ajal kallim osta riideid kui eelpool mainitud uuest riidepoest;  kaubanduskeskusest ostetud jalgratas, mis näeb välja nagu vintage käib ju kah, sest see on kättesaadavam ja ilmselt peab ka kauem vastu; pigem säästan mõne sendi ja valin Hispaania tomati, nii suurt erinevust ju ka ei ole. Kahjuks püüab tarbimisühiskond lihtsalt hävitada seda, mida tahame siin Eestis kangesti säilitada. Samas ei saa ju eesti rahvale ette heita säästlikkust.

“We are bombarded 24 hours a day with the doctrine, with the religious texts, of this religion- the advertisements, buy this, buy that, have this, have that, philosophy of consumerism” Abdur Raheem Green.