Päev päevalt selle nädala jooksul avan Delfi ja Postimehe ja püüan leida midagi mõistlikku, millest kirjutada, mis EI oleks Sirp. Vaatasin siis ka "Kolmeraudset", aga ei, ikka Sirp. Lõpuks siis leidsin midagi, seekord siis seoses munitsipaalmeediaga seotud probleemidega, millest kirjutas arvamusartikli meie õppejõud Mart Raudsaar.
"Üha enam tuleb signaale sellest, et Eesti poliitilises kultuuris juurduv põhimõte «võitja võtab kõik» tähendab valimiste võitjale ka munitsipaallehe ülevõtmist, mille lehekülgedele ilmub võime avalikult või varjatult kiitev materjal/.../Tuleb välja, et munitsipaallehte ei saa teha nii, nagu tehakse päris ajakirjandust, sest siis lastakse sind lahti/.../Vabandan võrdluse pärast, kuid see sarnaneks olukorraga, kus tasuta ühistranspordiga saavad sõita vaid koalitsiooni toetajad, opositsiooni toetajatele jääb vaid maksmise rõõm kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu, kuna sõidukid ei kulge Pühast Vaimust."
Tõdedes, et enda kodukoha Kiili valla lehte olen küll sirvinud, kuid mitte kunagi tõsisemalt süvenenud, jäi mul üle selle artikli peale vaid noogutada ning konkreetsete mõtetega igati nõustuda. On lihtsalt mõeldamatu minu jaoks see, kui kõik, mille poole Eesti ajakirjandus viimase kahekümne aasta jooksul püüelnud on- Põhjamaade ajakirjandusmudel, arvamuste pluralism- tasapisi jälle hajuma ja kaduma hakkab. Ma küll ei arva, et stsenaarium nii sünge on, kuid suuremat tähelepanu peaks siiski pöörama sellele, kuhu maksumaksja raha läheb ning kas selle raha eest saame ajupesu või "ajakirjanduslikult toimetatud eriarvamusi". Teisest küljest vaadatuna on selline olukord ka mingil määral mõistetav, sest nii palju kui meie, eestlased, ka ei taha ennast liigitada koos meie põhjanaabritega teadmusühiskonda, annavad siirdeühiskonna üksikud jooned veel tunda- opositsiooni tolereerimine ning vähemustega arvestamine tundub mõnede jaoks siiski veel võõras ning raskesti rakendatav.
Tasapisi hakkas mind huvitama, et mis seal Kiili Lehes siis ka kirjutatakse. Avasin valla kodulehekülje ja info oli lehe kohta kirjas: "Kiili Leht on valla elanike peamine infoallikas - vastavalt 2005. aastal tehtud küsitlusele loeb seda pea 100% valla elanikest. 2006. aasta algusest on Kiili Leht täisvärviline ja tiraažiga 1700 eksemplari." Hmm, see pani mind küll mõtlema, 100%, kas tõesti. Meie majja jõuab leht küll, aga lugemiseni me tihti ei jõua. Võib-olla ongi meie pere see "pea" seal lauses, erinedes siis teistest, kes KÕIK seda lehte ka loevad. Entusiastlik tutvustus tekitas minus huvi ka lehte ennast pdf- faili kujul lugema. Ehk olin veidi liiga skeptiline ja tähenärija, otsides võimu kiitvat materjali, aga nonäed, esimeses artiklis räägitakse, kuidas volikogu esimeheks valiti Mihkel Rebane ja teisel lehel säras pikk vabandus ja põhjendus sellest, miks Kiili Gümnaasium suutis rahastada töövihiku ostmist vaid esimesele klassile ning milline üllatus, sellest pajatab Kiili Gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane isiklikult.
"Üha enam tuleb signaale sellest, et Eesti poliitilises kultuuris juurduv põhimõte «võitja võtab kõik» tähendab valimiste võitjale ka munitsipaallehe ülevõtmist, mille lehekülgedele ilmub võime avalikult või varjatult kiitev materjal/.../Tuleb välja, et munitsipaallehte ei saa teha nii, nagu tehakse päris ajakirjandust, sest siis lastakse sind lahti/.../Vabandan võrdluse pärast, kuid see sarnaneks olukorraga, kus tasuta ühistranspordiga saavad sõita vaid koalitsiooni toetajad, opositsiooni toetajatele jääb vaid maksmise rõõm kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu, kuna sõidukid ei kulge Pühast Vaimust."
Tõdedes, et enda kodukoha Kiili valla lehte olen küll sirvinud, kuid mitte kunagi tõsisemalt süvenenud, jäi mul üle selle artikli peale vaid noogutada ning konkreetsete mõtetega igati nõustuda. On lihtsalt mõeldamatu minu jaoks see, kui kõik, mille poole Eesti ajakirjandus viimase kahekümne aasta jooksul püüelnud on- Põhjamaade ajakirjandusmudel, arvamuste pluralism- tasapisi jälle hajuma ja kaduma hakkab. Ma küll ei arva, et stsenaarium nii sünge on, kuid suuremat tähelepanu peaks siiski pöörama sellele, kuhu maksumaksja raha läheb ning kas selle raha eest saame ajupesu või "ajakirjanduslikult toimetatud eriarvamusi". Teisest küljest vaadatuna on selline olukord ka mingil määral mõistetav, sest nii palju kui meie, eestlased, ka ei taha ennast liigitada koos meie põhjanaabritega teadmusühiskonda, annavad siirdeühiskonna üksikud jooned veel tunda- opositsiooni tolereerimine ning vähemustega arvestamine tundub mõnede jaoks siiski veel võõras ning raskesti rakendatav.
Tasapisi hakkas mind huvitama, et mis seal Kiili Lehes siis ka kirjutatakse. Avasin valla kodulehekülje ja info oli lehe kohta kirjas: "Kiili Leht on valla elanike peamine infoallikas - vastavalt 2005. aastal tehtud küsitlusele loeb seda pea 100% valla elanikest. 2006. aasta algusest on Kiili Leht täisvärviline ja tiraažiga 1700 eksemplari." Hmm, see pani mind küll mõtlema, 100%, kas tõesti. Meie majja jõuab leht küll, aga lugemiseni me tihti ei jõua. Võib-olla ongi meie pere see "pea" seal lauses, erinedes siis teistest, kes KÕIK seda lehte ka loevad. Entusiastlik tutvustus tekitas minus huvi ka lehte ennast pdf- faili kujul lugema. Ehk olin veidi liiga skeptiline ja tähenärija, otsides võimu kiitvat materjali, aga nonäed, esimeses artiklis räägitakse, kuidas volikogu esimeheks valiti Mihkel Rebane ja teisel lehel säras pikk vabandus ja põhjendus sellest, miks Kiili Gümnaasium suutis rahastada töövihiku ostmist vaid esimesele klassile ning milline üllatus, sellest pajatab Kiili Gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane isiklikult.
Tahaks nüüd huvi pärast lugeda ka teisi vallalehti ja vaadata, milliseid seoseid võimu ja arvamustega võib leida sealt, kuid loodan tõesti, et saan ümber lükata Mart Raudsaare ning ka oma enda arvamuse ning kogeda midagi positiivsemat ja kirjutada sellest uus postitus.
väga hea teemavalik. muideks USAs on tõusvaks trendiks nn community media, millel on hoopis teised eesmrägid ja mõtteviisid kui traditsiooonilisel üleriigilisel meedial. suur ja lai avastamist vajav valdkond, muideks.
ReplyDelete