"Liigu kiiresti ja lõhu asju"- M. Zuckerberg - võib-olla mitte just kõige hiilgavama tõlke ning minu elava kujutlusvõime tõttu tuleb mulle selle tähtsa lausega, mis väidetavalt oli aluseks ja motoks Facebook'i loomisele, silme ette hoopis keegi hull, kes jookseb toas segaselt ringi ja lõhub kõik ära, mis ette satub. Tegelikult pidas Näoraamatu looja silmas siiski innovatsiooni, usku endasse ja julgust uusi asju katsetada- seda, mida paljud õpetajad ja õppejõud naiivsetele lastele ikka korrutavad, et süstida neisse ebareaalseid ja tõenäoliselt võimatuid ideid või soove. Aga näed, mõnedel see siiski õnnestub.
Nagu juba ilmselt selgus, loovutasin täna osa oma ajast selleks, et vaadata tänapäeva suurima suhtlusportaali saamislugu, arvamusi ja probleeme erinevatel sellega seotud teemadel. Kas teadsid, et Sina, jah, just sina seal ekraani taga, oled Facebooki toode, mida priske hinnaga erinevatele ennast reklaamivatele firmadele maha proovitakse müüa?! Jah, mina olin ennast ikka kasutajaks pidanud, kuid järele mõeldes ei oskagi enam ennast kuhugi kategooriasse liigitada. Paneb mõtlema...
Näoraamatu algne mõte ja looja üllas idee oli ja on teha suhtlemine inimeste vahel lihtsamaks ja põnevamaks. Zuckerberg väidab, et inimesed tahavad ju teada, mida nende sõber mingil hetkel teeb, kas ta like'is Coca-Cola-t või mitte või mis talle üldse meeldib. Kas ikka tahan? Ma ei mõista, miks ei võiks ma näiteks sõbrale helistada, et teada saada, mida ta teeb või lihtsalt otse küsida, kas talle mingi asi meeldib või mitte. Samas olen ju ise ka Facebook'i igapäevane kasutaja ja isegi poole filmi ajal avastasin end märkamatult Näoraamatu newsfeed'ilt. Jama ongi selles, et me ei saa ise arugi, kuidas meid tarbijatena osavalt ära osatakse kasutada, jättes mulje nagu meie käes on kontroll. Ega ei ole ikka küll.
Sellise olukorra muutmiseks võiks ju olla rebel ja mitte enam Facebook'i kasutada. Samas tooks see pigem kahju mulle ning "mina, maailma muutja" idee ei läheks vist siiski läbi. Seega tulebki lihtsalt vooluga kaasa minna ja ennast selles süsteemis vähem kui tootena ja rohkem ikka kasutajana kategoriseerida. Härra Hõbemäe uue meedia tundidest on meelde ju jäänud, et ajakirjanik peab olema kiire, uudne ja mitmekülgne, et kaasa minna sellega, kuhu tänapäeva ajakirjandus liigub.
üksi on raske jah rebel olla. aga kas me kaotaks reaalselt midagi kui ükspäev enam fb ei oleks või kaoks lihtsalt üks mõttetu toode letilt?
ReplyDelete"Tegelikult pidas Näoraamatu looja silmas siiski innovatsiooni, usku endasse ja julgust uusi asju katsetada- seda, mida paljud õpetajad ja õppejõud naiivsetele lastele ikka korrutavad, et süstida neisse ebareaalseid ja tõenäoliselt võimatuid ideid või soove."
ReplyDeleteMulle tuli kohe meelde, kuidas mu vanaisa pärast seda, kui oli läbi lugenud Steve Jobsi eluloo raamatu, läbi naeruprahmaka ütles: "pagan küll ..kuidas ta nii edukaks sai? ise täielik hipi"
Kohusetundest ja taibust ei piisa, on vaja kirge ja tahet, täpselt nagu ütlesid. Kõigist lihtsalt ei saa Steve Jobsi või Zuckerbergi või Gatesi- kõik kolm kukkusid koolist välja- aga mis siis. Neis lihtsalt oli see kire,tahtmise ja huvi kompott, lisaks muidugi loomupärasele geniaalsusele.
Arturil muidugi ka natuke tõetera jutus ja me võiks koos mingi anarhistide liikumise kasvõi luua, aga... ma arvan, et kui meil poleks Facebooki, oleks mõni teine uus ja samalaadne sotsiaalvõrgustik kärme asemele tekkima.
psstt - Silmale on su blogi ka ilus :)
Samas jälle mõtlen ma, et Facebook on ikka ka erinevate gruppide ja seltskondade sündmuste või kokkusaamiste organiseerimises ikka asendamatu asi. Ma ei kujutaks ettegi, kuidas ma näiteks peaksin teada saama, millal ansambliproov on või kuidas ma inimesi oma sünnipäevale kutsuks- nii mugavaks on see kõik meile tehtud ju.
ReplyDelete