Kristiina Ojametsa blogi lugedes meenus mulle äkki, et olen samamoodi unustanud täita ühe osa teisest postitusest. Nii, eelmine nädal mõtlesin, et ülikooli ei tule ju konverentsid mitte iga päev ja seega otsustasin minna seekord meediakonverentsile "Loovus ekraani ees ja ekraani taga". Pean ütlema, et olen üheaegselt nii pettunud, kuid samas ka rahul, et selle pika päeva vastu pidasin. Enim pani mind mõtlema J.Benneti kõne avalikust teenusest ja eelkõige BBC-st. Ka tema kõnest tuleb välja mõte, et ristmeedia tekkimine on mõjutanud oluliselt teleproduktsiooni- rahvusringhäälingu produtsendid tunnevad ennast kodanikena ning kodanikud on sattunud produtsendi rolli. Kõigil on võimalus luua uudis, midagi filmida või postitada. Siis tekib aga küsimus, et miks ma siin üldse seda ajakirjandust õpin, kui igaüks võib võtta mikrofoni kätte ja teha uudise, paneb mõtlema... Samas aga arvan ma, et kui kõik oleks ajakirjanikud või teletootjad, siis pole seda keegi. Ja kuigi kogu konverentsi vältel väitsid tähtsad ninad meie ees, et loovus on kõige tähtsam (võib-olla küll poolkohustuslikult, sest see oli ju konverentsi teema), siis arvan, et loovus ei tohis siiski asendada professionaalsust.
No comments:
Post a Comment