Tavakodanikule võib ju tunduda, et meie, ajakirjanikud, suhtekorraldajad ja reklaamispetsialistid (no meie veel ju tudengid, aga siinkohal võib meid kõiki ühte patta panna), kes oleme lugenud ja tagurpidi lugenud ja veel lugenud erinevate teoreetikute ja tähtsate ninade (näiteks Luhmann'i) mõtteavaldusi ja teooriaid kommunikatsioonist ja kultuurist ja selle seotusest, oleme piisavalt professionaalsed ja kompetentsed kahtlema ja ära tundma erinevaid manipulatsiooni viise ja propagandat. Strateegiliselt juhitud kommunikatsiooni ja osavalt teostatud reklaamiga tuleb mulle koheselt meelde lugu raamatust "Meediamängud" (Ivo Rull), mida tahaksin nüüd siis jagada.
Lugu siis selline: eelmise milleeniumi lõpus, kui Pädaste mõis ja gurmeerestoran alles oma uksi olid avamas ja mõisakompleksi erastanud Imre Sooäär veel avalikkusele vähe tuntud, ilmus pommuudis: restorani avamise puhul korraldatakse heategevuslik õhtusöök luksusliku mõisaõhkkonna, valitud veinide, elava muusika ja tulevärgiga ning üllatus üllatus, kohale ilmub ka kuulus tenor, kuid muusikamaailma üks tuntumaid äraütlejaid Luciano Pavarotti isiklikult. Nädala vältel ilmus erinevates väljaannetes artikleid, küll skeptilisi, küll kindlat fakti nentivaid. Pädaste mõis sai nädalaga hulgaliselt meediakajastust. Küsimus oli õhus, kas Pavarotti tõesti tulebki?! Õhtusöögi toimumise päevaks oli Muhumaale sõitnud paljud ajakirjanikud ja fotograafid, kõik põnevil ja ootust täis. Järgmisel päeval ilmunud Eesti Päevalehe artikkel võttis aga kõik kokku: " Ligi kahe tuhande krooni eest sai eile Pädaste mõisas süüa ja vaadata, kuidas Luciano Pavarottiks maskeerunud näitleja rannaribal ringi tatsas". Jah, mitte mingisugust Pavarottit ei olnud, inimesed olid pettunud. Nüüd siis jõuan poindini: MIKS ei võtnud ükski ajakirjanik vaevaks võtta ühendust Pavarotti mänedžeriga ja seda lihtsalt ei küsinud. Muidugi alles pärast sündmust tuli see idee Eesti Päevalehe ajakirjanikele pähe ning laulja tiim väitis, et pole sellisest kutsest kuulnudki. Jah, Imre Sooäär oli osavalt mänginud meediaga mänge ja suutnud teha gurmeerestoranile tasuta reklaami ning kasutanud selleks osavat võtet. Kõik reklaamisid toimuvat sündmust ju vabatahtlikult ning ajakirjandus jooksiski lõksu. Sooäär ise suutis toimuvast suhteliselt viisakalt ja valutult välja tulla ning inimeste meediamälu on ju meeletult lühike. Kõik, unustatud. Aga Pädaste mõisa nime teavad nüüd paljud.
Umbes sellise foto said siis ajakirjanikud, kes läksid ootustega Pavarottit Pädaste mõisa pildistama, ainult, et liba-Luciano oli ka pildil.
Tahangi öelda, et pelgalt teooriateadmistest ning nö õpikus kinni olemisest jääb siinkohal väheseks. Ajakirjanduses ja suhtekorralduses tuleb liigagi palju ette juhtumeid, kus lisaks ABC-le tuleb toetuda oma kainele mõistusele ning (nagu P. Hõbemägi ikka ütleb,) oma südametunnistusele.
Lugu siis selline: eelmise milleeniumi lõpus, kui Pädaste mõis ja gurmeerestoran alles oma uksi olid avamas ja mõisakompleksi erastanud Imre Sooäär veel avalikkusele vähe tuntud, ilmus pommuudis: restorani avamise puhul korraldatakse heategevuslik õhtusöök luksusliku mõisaõhkkonna, valitud veinide, elava muusika ja tulevärgiga ning üllatus üllatus, kohale ilmub ka kuulus tenor, kuid muusikamaailma üks tuntumaid äraütlejaid Luciano Pavarotti isiklikult. Nädala vältel ilmus erinevates väljaannetes artikleid, küll skeptilisi, küll kindlat fakti nentivaid. Pädaste mõis sai nädalaga hulgaliselt meediakajastust. Küsimus oli õhus, kas Pavarotti tõesti tulebki?! Õhtusöögi toimumise päevaks oli Muhumaale sõitnud paljud ajakirjanikud ja fotograafid, kõik põnevil ja ootust täis. Järgmisel päeval ilmunud Eesti Päevalehe artikkel võttis aga kõik kokku: " Ligi kahe tuhande krooni eest sai eile Pädaste mõisas süüa ja vaadata, kuidas Luciano Pavarottiks maskeerunud näitleja rannaribal ringi tatsas". Jah, mitte mingisugust Pavarottit ei olnud, inimesed olid pettunud. Nüüd siis jõuan poindini: MIKS ei võtnud ükski ajakirjanik vaevaks võtta ühendust Pavarotti mänedžeriga ja seda lihtsalt ei küsinud. Muidugi alles pärast sündmust tuli see idee Eesti Päevalehe ajakirjanikele pähe ning laulja tiim väitis, et pole sellisest kutsest kuulnudki. Jah, Imre Sooäär oli osavalt mänginud meediaga mänge ja suutnud teha gurmeerestoranile tasuta reklaami ning kasutanud selleks osavat võtet. Kõik reklaamisid toimuvat sündmust ju vabatahtlikult ning ajakirjandus jooksiski lõksu. Sooäär ise suutis toimuvast suhteliselt viisakalt ja valutult välja tulla ning inimeste meediamälu on ju meeletult lühike. Kõik, unustatud. Aga Pädaste mõisa nime teavad nüüd paljud.
Umbes sellise foto said siis ajakirjanikud, kes läksid ootustega Pavarottit Pädaste mõisa pildistama, ainult, et liba-Luciano oli ka pildil.
Tahangi öelda, et pelgalt teooriateadmistest ning nö õpikus kinni olemisest jääb siinkohal väheseks. Ajakirjanduses ja suhtekorralduses tuleb liigagi palju ette juhtumeid, kus lisaks ABC-le tuleb toetuda oma kainele mõistusele ning (nagu P. Hõbemägi ikka ütleb,) oma südametunnistusele.
No comments:
Post a Comment