Me ju kõik teame Lumivalgukese muinasjuttu, kus kuri kuninganna küsis peeglilt, kes on kõige kaunim ilma peal ning peegel vastas ikka ja jälle, et kuninganna.
Kindlasti paljud meist on külastanud lõbustuspargis kõverpeeglite tuba ja naernud selle üle, millised me siis välja näeme.
Teame, et mõned inimesed ei näe peeglisse vaadates seda, kes nad tegelikult on.
.jpg)
Samas ei taju loomad ega beebid üldse, et peegeldus, mida nad näevad ongi nemad ise ja tihti püüavad uue ja huvitava tegelasega teisel pool klaasi kontakti luua.
Kui räägitakse meediast kui peegeldajast või konstrueerijast, on mulle mulje jäänud, et inimesed arutavad kahe vastandliku variandi üle. Meedia kui peegeldaja on siis küllaltki neutraalne, kallutamata info ning meedia kui konstrueerija seevastu läbinud mingisuguse moonutuse ja omab sageli veidi halvustavat tähendust. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kas meedia on siis pigem üks või teine ja veel vähem oskan ma arvata, missugune ta ideaalis peaks olema. Olen arutlustes alati kaldunud meedia kui peegeldaja poole. Konstrueerija on sotsiaalvaldkonna tegelaste kirjeldamiseks kuidagi liiga robustne sõna.
Küll aga mõtlesin ma peegli kui mööblieseme peale pikemalt ja süüvisin vist sellesse teemasse liigagi tõsiselt. Istusin üksi oma toas peegli ees ja mõtlesin (jah, see tundus veidi endalegi tobe). Kas peegel peegeldab minu emotsioone? Väliselt küll. Samas aga võin ma lihtsalt naeratada ja tegelik emotsioon jääb ju varju. Kas peegel peegeldab kogu minu keha? Ei, peegeldusest näeme vaid ühte külge kas inimesest, kassist peegli ees või siis meedias toimuvast. Selleks, et meedia kõik võimaliku ära suudaks peegeldada, peaks ta olema siis teemant? Aga sellist varianti pole (millegipärast) välja ju pakutud?!
Enda jaoks leidsingi ma mingil määral vastuse või seletuse sellele küsimusele. Ajakirjandus saab peegeldada seda, mida talle antakse. Aga nagu emotsiooni varjamisega peegli ees, saab suhtekorraldus luua kellestki või millesti mingisuguse kuvandi, mis ei vasta tegelikult täielikult tõele. Seega tuleks võimalikult täpse peegelduse saamiseks (ajakirjaniku poolt) teada ning tunda taustinfot ning mitte lasta ennast väliselt petta. Samuti peab ajakirjanik vaatama pilti laiemalt (mis siis juhtuks, kui näha objekti teise külje alt, iga külje alt? mis ruumis on peegel ja kuidas see objekti mõjutab? kas üldse mõjutab?). Kokkuvõtteks ei ole peegeldus ka see "puhas" ja "õige" arusaam meediast. Peegeldus võib olla ühekülgne või moonutatud. Jõudsin siis oma mõttekäiguga nii kaugele: selleks, et lugeja või tarbija saaks lõppkokkuvõttes võimalikult moonutamata pildi kellestki või millestki, peaks nii suhtekorraldajad kui ka ajakirjanikud rohkem koostööd tegema ehk "naeratan peeglisse ainult siis, kui ma tõesti olengi rõõmus".
PS- sellest tuli nüüd küll kokku üks surramurra minu mõtetest, aga vähemalt enda jaoks leidsin peeglisse vaatamisest midagi uut
Sa tegid selle meedia peegeldamise teema päris hästi puust ja punaseks, ma ütleks. Ja, mis ma veel ütleks, et illustratsioon jutule annab üldiselt ikkagi palju juurde. :)
ReplyDeleteVäga huvitav oli lugeda :)
ReplyDeleteParaku on suhtekorraldajad ja ajakirjanikud eri pooltel ja kardetavasti ei saa olema aega, kus nad nö ühes paadis on. Suhtekorraldaja ülesanne on vajadusel musta valgeks rääkida ja ajakirjaniku kohus sellest aru saada ja ikka musta mustana näidata. Kui nad teeksid koostööd ja saaksid kuskil vahepeal kokku, tuleks välja hall ja see oleks juba lugeja petmine. Seepärast ongi ajakirjandus reaalsuse peegeldaja ja suhekorraldus mõnes mõttes reaalsuse kõverpeegel.
ReplyDeleteSamas rääkisime loengus sellest, et nii nagu tekib ristmeedia, samamoodi segunevad ka meediat tootvad inimesed. Ma küll ei kujuta suhtekorraldajate ja ajakirjanike puhul seda ette, aga võib-olla kunagi näeme seda.
Delete